tema on uhkem üksi saadud võidu, kui õnnestunud lahingu peale, kus ta sadatuhat sõdurit juhatas.“
„Aga teie kuningriik, minu laenuhärra,“ ütles Ivanhoe, „teie kuningriiki ähvardab lagunemine ja kodusõda; teie alamaid ähvardab igasugune õnnetus, kui nad oma valitseja kaotaksid ühes niisuguses hädaohus, kuhu teie iga päev tormate ja kust teie täna ainult vaevalt pääsite.“
„Ohoo! minu kuningriik ja minu alamad,“ vastas Richard kärsitult. „Paremad neist on valmis minu rumalusi protsentidega tagasi maksma. Näiteks, minu kõige truum teener Wilfred von Ivanhoe ei taha minu otsekoheseid käske enam kuulata, peab aga oma kuningale jutlust, miks see tema arvamise järele ei talita. Kummal on rohkem põhjust teisele ette heita? Kuid anna mulle andeks, mu ustav Wilfred. Aeg, mis ma saladuses kulutan, on selleks tarvilik, nagu ma juba pühas Botolphis seletasin, et minu sõbrad ja truud ülimused võiksid oma jõudusid koguda silmapilguks, kus Richardi tulekust avalikult teada antakse, nii et ta võiks jõudude etteotsa astuda ja mõõka paljastamata kõik need värisema panna, kes hauvad äraandmist. Vaevalt on Estoteville ja Bohun küllalt tugevad, et kahekümnenelja tunni jooksul Yorki poole liikuma hakata. Lõuna poolt pean Salisburylt sõnumeid saama, Warwickshirest — Beauchampilt ja põhjast — Multonilt ja Percylt. Meie kantsler peab Londoni oma kätte võtma. Liiga äkiline ilmumine heidaks mu hädaohtudesse, millele minu oda ja mõõk vastu ei saa, kuigi mind toetavad julge Robini nooled, vend Tucki võitluskepp ja targa Wamba sarv.“
Wilfred kummardus allaheitlikult, sest ta teadis väga hästi, kui asjata oli katsuda taltsutada oma isanda metsikut rüütellikku vaimu, mis nii sagedasti ta hädaohtudesse heitis, millest võimalik oleks olnud hoiduda, või õigemini — teda otseteed ajas hädaohte otsima. Noor rüütel ohkas ja vaikis, kuna aga Richard, kes oma nõuandjast võitu saades rõõmustas, kuigi ta tema etteheiteid tundis põhjendatuina, ja oma kõnelust Robin Hoodiga jätkas: „Röövlite kuningas,“
458
