Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/463

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Veel kord ta sirutas Robin Hoodile käe, kinnitas temale täielikku andeksandmist ja tulevikus heatahtlust ning oma vääramata otsust, metsaseaduse vägivaldset tarvitamist piirata, sest muidu aetakse nii mõnigi Inglise vabamees mässujalale. Kuid Richardi head kavatsused jäid tema varajase surma tõttu täitmata ja metsaseadus kisti tema järeltulijal kuningas Johannil vastu tahtmist käest. Mis aga Robin Hoodi pärastisse eluloosse, sama ka tema pettusega põhjendatud surma[1] puutub, siis kuulub see sinna lauluvanikusse, mida millalgi poole penni eest müüa pakuti, ent mis


„Nüüd odav, kui kullaga kaalutaks.“

Pealiku arvamine tõestus: kuningas, keda saatsid Ivanhoe, Gurth ja Wamba, jõudis ilma vähemagi rahurikkumiseta Coningsburghi lossi juurde, kui päike oli alles ülal.

Leidub vähe ilusamaid ja meeldivamaid maastikke Inglismaal, kui selle vana Saksi lossi ümbrus. Vaikne ja kena Doni jõgi keerleb siin põldude ja metsade vahel, ja mäel, mis läheneb jõele, seisab vallide ja kraavide kaitstuna vana ehitus, kus enne maavõitmist asusid, nagu näitab juba tema saksikeelne nimi, Inglismaa kuningad. Välimised müürid on nähtavasti normannid juurde ehitanud, kuna sisemine peatorn tõsist vana aja ilmet kannab. Tema seisab sisemise hoovi nurgas mäel ja on täiesti ümmargune, läbimõõt jalga kakskümmendviis. Müür on väga paks ja teda toetavad või kaitsevad kuus päratu suurt sammast. Maast tõustes on need sambad tugevad, sama ka suure tüki kõrgemalt, kuid ülalt otsast on nad õõnsad ja lõpevad mingisuguse tornikesega, mis seisab peatorni sisemusega ühenduses. Eemalt seda suurt hoonet ühes tema kõrvalehitustega vaadelda on maalilikkuse armastajal sama huvitav, kui muinasaja uurijal lossi sisemuses viibida, kus vaimupilk tagasi lendab seitse-

  1. Ta läks mingisugust haiguse pärast Kirklees’i naiskloostrisse ja palus endale aadrit lasta. Kloostriülem tegi seda, kuid ei pannud veresoont enam kinni, ja Robin Hood jooksis verest kuivaks.

463