oli ainult selle rahva röövimine ja rõhumine, kasvas juutide hulk ometi ja nad kuhjasid päratu suured varandused kokku, mida nad vekslite abil käest kätte toimetasid, missuguse leiduse eest äri-ilm neile tänu võlgnevat ja mis võimaldas varandusi ühelt maalt teise viia, et niiviisi sealt eemalduda, kus hädaoht ähvardas, ja julgemas paigas varju otsida.
Nõnda oli siis juutide kangekaelsus ja ahnus tasakaaluks nende vägivallale ja fanatismile, kelle seas nad elasid, ja ta näis kasvavat samal määral, nagu neid tabavad tagakiusamisedki. Nende päratu rikkus, mille nad äriajamisega omandasid, viis nad küll sagedasti hädaohtu, kuid teisest küljest oli ta nende mõju suurendajaks ja lõi neile teatud eestkostmise. Nõnda elasid nad ja nende sellekohane iseloom oli valvas, kahtlev ning kartlik, ent kangekaelne, ebameeldiv ja osav kõrvalepõiklemiseks igasugustest hädaohtudest, mis neid võisid tabada.
Kui reisijad juba nii mõnegi varjulise teeraja oma selja taha olid jätnud, ütles palverändaja viimaks:
„See suur kuivanud tamm on piiriks sellele ringkonnale, mille üle valitseb Front-de-Boeuf. Malvoisini oma on juba kaugel meie selja taga, nii et meil enam vaja pole tagaajamist karta.“
„Purunegu tema vankrirattad,“ ütles juut, „nagu see sündis Vaarao saatkonna omadega, et ta meile võimalikult pikkamisi järele jõuaks! — Kuid ära jäta mind veel maha, hea palverändaja. Mõtle ainult selle metsiku ja ägeda tempelrüütli peale ühes tema saratseenlastega, nemad ei hooli maapinnast, maavalitsejast ega maaomanikust.“
„Meie teed,“ ütles palverändaja, „peavad siin lahku minema, sest minu seisusel ja sinul ei kõlba kauemaks ühes reisima jääda, kui nõuab seda tarvidus. Ja mis abi võikski minusugune rahulik palverändaja kahe sõjariistus pagana vastu anda?“
„Oh, hea noormees!“ vastas juut, „sina võiksid mind kaitsta ja sa teeksid seda, ma tean. Kuigi olen vaene, ometi tahan seda sulle tasuda, mitte rahaga, sest raha — aidaku mind isa Aabram — ei ole mul, aga…“
72
