andis seda hooplejat silmas pidada, näidates vibukandva vabamehe poole.
„Püha Grizzeli nimel,“ lisas ta juurde, „meie tahame selle enda osavust proovida, kes nii väga valmis on teiste tegusid ülistama.“
„Mina ei põgene proovi eest,“ ütles vabamees rahulikkusega, mis kogu tema iseloomu väljendas.
„Vahepeal aga tõuske üles, te Saksi matsid,“ ütles metsik prints, „sest taeva valguse nimel — olen ma juba kord seda öelnud, siis istub juut teie sekka.“
„Ei milgi tingimusel, kui teie kõrgus lubavad! Ei ole kõlvuline, et meiesugused maa ülimusega istuksid,“ ütles juut, kelle auahnus teda küll võis ajada vaeseks jäänud Montdidier võsuga võistlema, kuid mitte rikaste sakside eesõigustesse tungima.
„Üles, uskmatu koer, kui mina käsin,“ ütles prints Johann, „muidu lasen su pruuni naha seljast maha tõmmata ja hobuseriistadeks parkida.“
Nõnda sunnitult hakkas juut üles minema mööda kitsast ja järsku treppi, mis rõdule viis.
„Ma tahaksin näha, kes julgeb teda peatada,“ ütles prints tungival pilgul Cedricut vahtides, kelle seisakust võis aimata, et ta valmis on juuti üle pea-kaela alla viskama.
Katastroofi kõrvaldas narr Wamba, kes oma isanda ja Isaaki vahele karates printsi sõnadele vastusena hüüdis: „Mina teen seda!“ ja kes peale seda oma mantli hõlma alt suure tüki sealiha, millega ta end nähtavasti turniiri ajaks oli varustanud, välja tõmbas ja juudile nina alla pistis. Leides oma sugurahva jälkuse äkki enda nina alt ja nähes peale selle narri puumõõka oma pea kohal lehvimas, lööbus juut taganema, komistas ning veeres mööda treppi alla — suurepärane nali pealtvaatajaile, kes valjusti naerma hakkasid, millega kõigest südamest ühines ka prints Johann oma kaaslastega.
„Anna mulle võiduhind, onupoeg prints,“ ütles Wamba; „mina võitsin oma vastase ausas lahingus mõõga ja kilbiga,“
88
