Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Viimaks avati barjäärid ja loosiga määratud viis rüütlit liikusid pikkamisi areenile, üksik ratsutaja ees, teised paaristikku järel. Kõik olid toredasti relvastatud ja minu Saksi autoriteet (Wardouri käsikiri) räägib üksikasjaliselt nende märgusõnust, värvidest ja hobukatete tikandusist. Asjata oleks kõige selle juures lähemalt peatuda. Laename ainult mõned read kaasaegselt luuletajalt, kes on väga vähe kirjutanud:

„Tolm rüütlid ju,
Söönd mõõgad roostesuu,
Kuid hinged õndsad, usub muu.“

Nende vapid on losside müüridel ammugi mädanenud, nende lossidki on ainult rohelised mäekingud ja kokkuvarisenud varemed, vaevalt tuntakse veel mõne asupaika; nii mõnigi sugupõlv on sest ajast saadik kadunud ja ununud samal maal, mis oli nende võimuses, ununud ühes laenuisandate ja laenuomanikkudega. Mis kasu oleks siis lugejal veel nende nimesid või nende möödunud sõjamehelikke embleeme teada!

Praegu aga, arvesse võtmata seda unustusvoolu, mis ükskord viib kaasa nende nimed ja teod, liikusid võitlejad üle võitlusvälja, sundides tuliseid täkke aeglasele sammule, kuid ometi nõnda, et väljeneksid nende kui ka ratsanikkude meeldivus ja osavus. Kui nad barjääriringi jõudsid, kostis väljakutsujate telkide tagant metsik muusika. See oli algupära poolest hommikumaaline, kaasa toodud pühalt maalt; sümblite ja kellade helin näis ilmunud rüütlitele kuulutavat tervitust kui ka vastupanu. Viis rüütlit, kelle peale koondus lugemata hulga pilk, lähenesid platvormile, kus seisid väljakutsujate telgid, ja eraldudes puutus igaüks neist kergesti tagurpidi piigiga ühe väljakutsuja kilpi, kelle ta endale vastaseks valinud. Pealtvaatajate alam klass, ei, paljud ka kõrgemast klassist, isegi mitmed daamid olid peaaegu ebameeldivalt üllatatud, kui võitlejad viisakusrelvad valisid. Sest sama inimtõug, kes tänapäev iseäranis raskele kurbmängule kiitust avaldab, tundis noil päevil turniiri vastu


93