käsku ja Juuditi enda soovi. Aga uskuge, käsutäitmine on täna terav astel ja Juuditi soov on kui kuri madu, kes ei salva ainult teda ennast. Juuditi veri on kallis veri ja ei ole tänapäev Iisraelis kallimat elu kui on Juuditi elu. Temata on teil raske elada, väga raske on Jehoova rahvalgi elada, kui ta on valanud oma päästja vere. Sellepärast halastage iseenda ja oma laste peale, halastage ja ärge valage oma päästja verd.
HÄÄLED. Juudit on oma mehe tapnud! Juudit on Manasse veres süüdi! Tema veri tulgu meie peale!
OSIAS. Minu peale mitte, minu peale ärgu tulgu Juuditi veri!
JUUDIT. Olovernese surm ei pea takistama Jehoova käskude täitmist. Sähke, siin on mu käed (sirutab nad rahva poole), siduge nad kinni, ammugi ootavad nad õiguse köidikuid. (Hakatakse siduma) Mitte nii kõvasti, teete mulle haiget! Visake mind kividega surnuks, aga ära tehke mu kätele haiget; nemad puutusid Olovernese mõõka, nemad raiusid Olovernese pea.
OSIAS (meeletult) Sõjamehed, ajage rahvas laiali, väeülemad, andke käsku, et Juuditi käed lahti võetaks. Mitte köitma ei pea teda, vaid laulu ja mänguga, pillide ja pasunatega peate ta koju saatma, nõnda peab Juuditile tehtama tema tegusid mööda. Miks te seisate, kes te sõjariistu kannate! Minge, mina, Osias, Petuulia peavanem, käsin teid! (Sõnad jäävad müra ja vada seas peaaegu täiesti tähele panemata. Rahvas on Juuditi ümber murdu koos, nagu valdaks teda pöörasus.) Te olete aru kaotanud, teie kõik olete aru kaotanud, olete meeletuks saanud leivast, joobnuks jäänud allikaveest, mida Juudit teile annud. Arutult mõistate kohut, meeletult teete õigust ja teie käsutäitmine on kui hullumeelse sonimine pilkases pimeduses. Saagu maa teie jalge all tuliselt kuumaks, saagu taevas teie pea peal nagu teie oma süda rinnas, teie jumal olgu surnute jumal!
