JUUDIT. Ütlesin juba: sa oled jumala vits.
OLOVERNES. Ah see ongi see tähtis teade, mis sa mulle pidid tooma?
JUUDIT. Mis suuremat oleks mul teatada, kui et sa oled jumala läkitatud.
OLOVERNES. Aga miks ei avata mulle siis väravaid linnadesse, mis mägedel?
JUUDIT. Rahvas on pime, rahvas on kangekaelne, sellepärast.
OLOVERNES (muigavalt) Ja jumal ei saa temast jagu?
JUUDIT. Sinu käevarrega, Olovernes, murrab jumal oma rahva kangekaelsuse.
OLOVERNES. Siin valitsevad teised jumalad ja mägede jumalalt pole ma mingit käsku saanud.
JUUDIT. Minu suu läbi räägib taeva ja maa jumal.
OLOVERNES. Kuulan ja imestan; oleksin noorem, siis usuksin ehk juba. Aga miks räägib teie jumal naise suu läbi? On ta nii heitliku meelega või armastab ta petlikke sõnu?
JUUDIT. Naine peab selle ilmale kandma, kes päästab ilma; naise igatsused rahva tuleviku pärast lendavad sinnapoole ilma otsa, kus on võimalik ilmvõimatu. Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.
OLOVERNES. Sa räägid nagu ettekuulutaja, aga meie naiste kohta ei käi see mitte: nemad armastavad ehteid, lõhnaõlisid ja iluvärve. Nooruses kudrutavad nad mehest, parajas eas kannavad lapsi ilmale ja vanaduses istuvad ning porisevad nad.
JUUDIT. Olovernes, sa tunned ainult maiseid naisi, sa tunned halbu naisi.
OLOVERNES. Naised on ikka maised, naised on ikka halvad,
