— 144 —
soetõbi, mis tast hiljuti lahkunud, uue jõuuga tagasi.
Sihita tõttas ta üle lume edasi. Kui talle keegi wastu oleks tulnud ja temaga kõnelema hakanud, Jaan oleks temast sõnalausumata mööda läinud nagu kuutõbine. Ta rändas edasi, ilma et teed oleks walinud, ilma mõtlemata, kuhu külge.
Kui kaua ta nõnda käinud, seda ei mälestanud ta pärast isegi. Korraga seisis ta Lehtsoo kõrtsi ees. Tunnistas hoonet tükk aega, enne kui ta ära tundis.
Jaan pidas aru, kas sisse, mööda wõi tagasi minna. Korraga tuli tal himu, midagi karastawat, elustawat, wõi — mis weel parem — midagi uimastawat juua. Et see kipitamine põuest, see õõgumine pääajust kaoks!
Kõrtsist kajas naer ja trallitamine.
Jaani rinda tekkis korraga igatsus seltsi järele, rõõmsate mureta inimeste järele. Ja olgu need ka lakardid, hukka läinud päewawargad, olgu nad kas kohe masuurilud… Ta püüdis oma himu ja igatsuse üle wõitu saada — asjata. Ta meelest oli, kui leiaks
