— 145 —
ta praegu ainult ja just niisuguste inimeste seltsist seda, mida ta himustas; kui ei oleks tal asja neid põlata ja ennast neist kauemini paremaks pidada; kui oleks ta säherdusele seltskonnale kõigiti sünnis liige… Miks ka mitte? Kui ta ennast paremaks arwas — kes uskus seda? Kes tegi wahet tema ja Mädasoo Mihkli wõi Joosti Hindreku wõi Luha Mardi wahel? Mitte keegi! Kes uskus, et ta õlekõrtgi elu-ajal ei ole warastanud? Ei üksgi! Mitte ta eluaegne leiwa-isagi, kelle silma all ta üles kaswanud, mitte pops, mitte peremees, Temalt otsiti wargust nagu igalt teiselt saunikult; polnud kedagi, kes oleks tulnud ja pääd raputanud ja öelnud: Miks te’ sellele tublile mehele häbi teete? Kas te ei tea, et Wäljaotsa Jaan auus mees on, et ta wargusest ja igast muust ülekohtust puhas on, et ta auusat meelt oma ainumaks waraks peab, mida temalt keegi ei suuda wõtta, mida kaitstes ta kas elu annab?… Mitte kusgilt ei ilmunud seesugust rääkijat. Hää küll, maja-otsimine oli tagajärjeta olnud,
