— 146 —
kohtu kätte ei wõidud teda anda. Aga kes pidas seda muuks kui tema hääks, kogemata õnneks? Ta oli kas „pesa puhastada“ saanud, nagu Kiisa Joosep ütles, wõi tal ei juhtunud sel silmapilgul just midagi onnis olema. Ainult sel silmapilgul mitte. Wahe tema ja Mädasoo Mihkli ja Joosti Hindreku ja saja teise nendesuguste wahel oli siis ainult see, et nemad lõksu langesiwad, tema lõksust pääsis — neil õnnetus, temal õnn…
„No, mis sa oma kaela sääl wenitad! Eks sa näe, et hoone ees seisad, kuhu iga ristiinimene peab sisse astuma.“
Hüüe tuli karedast kõrist kõrtsi ukse wahelt. Piitade wahel seisis tugew, tursunud näoga mees punase woodriga nahkses jakis. Käed oliwad tal püksi-taskutes, oma ümariku kõhu ajas ta õieli ja jämeda tömp-nina wärske õhu sisse püsti. Ise nohises waljusti ja ägises iga räägitud lause järele.
Jaani otsus oli walmis. Tal oli lehma hinnast wiimane rubla taskus. Aga mis sest. Natuke wõis ju ära näpistada. Paarkümmend kopikut ees
