— 147 —
wõi taga. Mis see siisgi ikka puuduse suuruse kohta paiskas.
„Tere, kõrtsmik,“ wastas ta. „Tahtsingi just sisse astuda. Sul kuulukse rõõmsaid külalisi olewat.“
„Kunas minul neist puudus on,“ nohistas kõrtsimees naerda. „Eks sa tea, et Lehtsoo kõrts päris rõõmuhallikas on.“
Ta astus Jaaniga sisse.
Kõrts oli pisike, pime ja räpane. Suuremas eestoas, kahe suitsenud ja poolkustunud akna all, seisis pikk laud, mille pääl paar teekäijat sõiwad. Trallitamine ja naermine tuli pisemast leti-kambrist. Sääl istusiwad kolm meest pudelitega kaetud wäikese laua ümber ja purjutasiwad. Kahte tundis Jaan häältest kohe ära ja kuum hoog käis tal keha üle, halb tundmus torkas südamesse. Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela Juku! Kolmas oli Jaanile wõõras.
Purjutajad waatasiwad üle õla sisseastuja poole ja waikisiwad silmapilguks.
„Näe imet, säält tuleb ju Wäljaotsa isand,“ karjus Kõwerkael pehmel
