Lehekülg:Külmale maale.djvu/150

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 148 —

keelel, „Lehtsoo walla uus palwewend ja missionär!… Tule aga, tule, kurat! Tahtsin sulle ju ammugi pinna pääle anda.“

Jaan mõistis, mispääle ta sihtis, ja lõi kohkwele. Purjus poiss wõis sõna warsti teoks teha, wähemast tüli hakata kiskuma. Hää meelega oleks ta nüüd tagasi pööranud, kuid see oleks nagu kartus, nagu põgenemine wälja näidanud. Õnneks awaldas Kohi-Kaarel, kes wähem „wintis“ oli, sõbralikumaid tundmusi.

„Ära kuulagi, Jaan,“ hüüdis ta. „Kõwerkael peksab ainult suuga. Wõid julgesti meie seltsi tulla. Aga seda ütlen ma sulle: rõõmus poiss pead olema ja täis mees ka, muidu soen mina ise su naha täis.“

„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Jaan ligemale astudes ja Kaarlile kätt andes.

„Kõik, mis mehe kohus. Esmalt ütle kõrtsipapale mõistlik sõna ja siis tee aga seda, mis meie ees teeme. Ma tahan sinust weel Jumalale meelepäralise inimese teha.“