Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
— 186 —
põrsakesi läinud talitama, kes sulale läinud ilma pärast laudas oliwad.
„Ema, kuhu see raha jäi?“ küsis Jaan ruttu ja kartliku näoga.
„Ah need kolm rubla?“
„Nojah!“
„Mis sa siis rahaga praegu teed?“
„Ära küsi!… Sinu käes on siis?“
„Ma wõtsin taskust ära ja panin kohwrisse warjule… Kas sa siis tahad kuhugile minna?“
„Muidugi… Raha ära wiima.“
„Ära wiima?“ küsis eit kohkudes. „Kas see siis sinu raha ei ole?“
„Ei ole… Laenatud…“
„Wõi laenatud!“ Emakese nägu wenis pikaks ja nukraks. „Aga sa ütlesid ju, et teenistust leidsid… Olla käsiraha.“
„Ma waletasin… Olin joobnud…“
Jaan lõi silmad korraks argselt ema näo pääle: kui kurwalt, kui petetult waatas ta waeneke!… Jaan astus talle ruttu lähemale. Norgus pääga, tasase häälega palus ta:
