— 187 —
„Ära ole kuri, emake! Ma olin eila rumal poiss. Päris peletis olin! Seda ei pea enam juhtuma.“
„Olgu pääle, mis me’ sellest palju räägime,“ kostis Kai pehmelt; siis lisas ta nähtawa kahetsemisega juurde: „Aga kui sa selle raha laenasidgi — miks sa tema siis jälle kohe ära wiid? Ehk me’ jõuaksime kewade poole ära tasuda…“
Jaanil oli kahju, et ta suust sõna raha ärawiimisest lipsanud; kas ta ei oleks wõinud ema eest seda salaja hoida? Kuid nüüd oli hilja.
„Ära päri, ema, aga ma pean selle raha ära wiima“, wastas ta toonita häälel. „Mul ehk läheb korda mujalt paari rublat saada.“
„Kellelt sa siis selle wõtsid?“
Jaanil oli raske õigust tunnistada, aga ta pidi seda tegema; wale oleks asja segaseks jätnud, nii et ema ei uskunud, wõi ta oleks kes teab mis mõtelnud.
„Kohi-Kaarlilt laenasin,“ wastas ta, silmi kõrwale lüües.
„Kohi-Kaarlilt?“ kordas ema, ja talle tuli Wirgu Anni eila-õhtune
