— 188 —
palwe meelde. „Kuule, poeg, sa ei peaks niisuguste meestega sõprust pidama. Need ei kõlba sulle seltsimeesteks. Seda ütles ka Anni. Ta palub sind —“
Jaan hakkas nii räpakalt ta käewarrest kinni, et sõna eide suus takistama jäi.
„Kust Anni seda teab?“ hüüdis Jaan ehmatusega. „Millal ta seda ütles?“
„Millal?“… Emale torkas ka Anni keeld pähe, tema siinkäimisest Jaanile mitte rääkida. „See oli kord ennemalt.“
„Ennemalt? See pole õige!“ hüüdis poeg. „Anni käis eila õhtul siin — eks? Ta nägi — — oh, oh!“
Jaan lõi enesele käega laksudes otsa ette, pööras kõrwale ja istus akna all pool küürus madala järi pääle, pihu näo ees hoides.
„Mis sa nüüd tühja asja pärast muretsed,“ püüdis Kai teda trööstida. „Eks sa tea, kui hää süda Annil on; ega ta sulle selle pärast ainust karmi sõna ei ütle…“
Jaan kargas jälle püsti.
