— 69 —
julgenud öelda, et Wäljaotsal wargust sallitakse! et Wäljaotsa saunast keegi wargil on käinud! Ja nüüd tuleb see noor isandakene ja peab jutlust warastamisest, rööwimisest ja tapmisest! Ja tal on päälegi õigus nõnda rääkida, meid noomida, tal oli õigus sulle ütelda, et Sa oma lapsi, kes wargil käiwad, ise weel püüad wabandada! See tuleb ju kõik sinu ellitamisest. Aga mina tahan neile näidata, mis kodune kaswatamine on! Seda ma lubasin ja seda ma tahan teha!
Ema oli wait kui sukk. Niisugust wihahoogu, säärast waljust ei oleks ta oma hää südamega Jaanilt naljalt teadnud oodata. Õigust öelda, ei pidanud ta laste süüd kuigi raskeks: paar palukest wõõrast leiba, mõni silk, kui laste kõht tühi wõi kui nad oma kuiwast leiwakoorukesest tüdinenud — mis siis sellest nii on! Laste asi! Kas wõis seda warguseks pidada?… Seepärast ei saanud ema Jaani tulisest wihast õieti aru; aga et ta teda kartis, tema waljuse üle kohkunud oli, siis ei julgenud ta oma arwamisi awaldada ja oli wait.
