— 70 —
Jaan wehkis toast õue. Ta otsis Mikku. Sauna otsast, haopinu tagant, leidis ta teda. Külma käes lõdisedes, palja jalu ja särgi wäel, külitas poisike lume sees, pimedas urkas. Ta hambad plagisesiwad, ta käewars, millest Jaan kinni kahmas, oli kange ja külm kui jääpurikas. Ta nuttis suure häälega, kui wend teda tuppa tiris, ja hakkas ärdasti paluma.
Manni leidis Jaan kambrikesest koiku alt. Nagu tagakihutatud jahiloomake oli ta sinna peitu pugenud. Ka tema wärises kõigest kehast, aga mitte külma, waid hirmu pärast. Hirm koolmeistri eest oli teda sinna sundinud, hirm wihase wenna eest tuli nüüd weel juurde. Ta kiljatas waljusti, kui wenna kore käsi sängi all ta õlast kinni hakkas ja teda säält wälja rebis.
Mann wiidi teise kurjategija juurde tuppa. Wärisedes ja nuuksudes seisiwad nad sääl nüüd oma kohtumõistja ees — kaks wäikest, wiletsat waest patust, pool halasti, sassis pää-
