— 42 —
tahab olla, sellele ei wõi silmi teha, ja leiti juba sel ajal kui praegugi, et kuskil seda ei sallita: kui üks pada teist mustaks sõimab.
Kuusteistkümnes peatükk.
Kuda Uppakallo ülem-isand Kilplastele oma tulekut laskis kuulutada ja kuda Kilplased kiiresti uue pääwanema enestele walisiwad.
Kilplaste algmine tarkus oli küll kaugele ja laiale kõige maa-ilma teadwaks tõusnud, nõnda et igamees sest wõis rääkida, aga see sündis pika ajaga. Nende kombeks wõetud halpuse kisa tungis lühikese ajaga weel palju laiemale, nõnda et kuskil ümberkaudu kedagi ei olnud, kes ei oleks teadnud, mis Kilplased uudist oliwad teinud. Seda ei tohi pikemalt imeks panna, kui meie inimesed iseennast tunneme ja oma kombeid teraselt tähele paneme. Meie oleme kõik — üks enam, teine wähem — pööraseks läinud ja wallatumal kombel õiget tarkust ammust aega ärakautanud, sellepärast siis ikka enamist halpust tagaküsitakse ja rumalast taganõutakse, kui tarkust. Niisamati leiab häätegu pisut ja kitsikut kiitust, aga eksitus seda rohkem ja laiemat laitust igalt poolt.
Kui Uppakallo ülem-isand ümberkaudu maad läbi käis, linnast linna ja külast külasse, siis räägiti temale igalpool palju naerulisi lugusi Kiplaste imewärklikuist tembutamistest ja halplikuist kombedest. Ülem-isand imestas seda kunldes wäga, seda enam, mida rohkem ta nende endist tarkust oli tundnud ja mitmes tükis ise tarwitanud; sellepärast wõtis ta nõuks, ise Kilpla reisida ja oma silmaga asja lugu waadata. Ei tohi mitte igakord — arwas ülem-isand, rahwa jutu uskuda, mis sagedasti kaswatas hiire hobuse sarnaseks tõstab. Seda oli ka see mees näinud, kes oma naesele üheks sala-asjaks kinnitanud, et keegi elaw hing ei peaks kuulma, kuda nende naabri peremees ühe muna oli munenud. Naeseke pidas sala asja kindlast ega rääkinud sest kellegile pikemalt, kui
