seas minu eest veel enam oli kasvanud. Ma tahtsin politseisse minna, aga uks oli veel kinni, kell ei olnud veel 8 löönud. Kella 10. ja 11. vahel käisin shandarmite ülema Nikolini majas, teenija teatas, et otsitav kodus ei olla. Sel ajal algas raekoja ees sõjaväejaoskonna paraad. Maalt rahvast oli rohkesti linnas. Paljud sülitasid mind nähes, nagu mäletan, tööriides venelased. Paraadi ajal karjus keegi: Võta kinni! Võta kinni! Inimeste pilgud, olgu kaastundvad või uurivad ehk torkavad — lõikasid südamesse. Teistes kohtades kuuldi, nagu mäletan, voorimeeste seas, minu raamatukese „Kümme lugu“ kohta pilkamisi, aga ikka nii, et mina seda pidin kuulma, s. o. minu tarvis üteldud. „Või Jüripäev, või Jüripäev,“ ütles üks hääl. „No on see Peipsi siis isegi Peipsi,“ vastas teine hääl. Jälle teistes paikades kuuldus üksikuid tähendusi minu veel ilmumata kirjatööde sisu üle. (Või tuli see mulle nii ette, kindlat otsust siin enam ei mäleta.) Rätsepa, trükkija juures kui ka Kivi uulitsas Nr. 15 käies pidin ma selle kibeda karika ära jooma, et minuga, enne hirmul, nüüd naljatades nagu nõrgameelsega ümber käidi. Üksi Schnakenburgi juures küll mitte, seda pean õiendama. Siin üteldi, et ma tunni pärast teada võin, kas „Nõia tütar“ ilmub ehk ei. Ma ei mäleta, kas mina sel korral enam sinna tagasi sisse läksin. Shandarmid käisid nüüd ju avaramalt (ungebührlicher, sorgloser) mu kannul. Kaupmees Laasi poes Peterb. u. sees käies astus neid paar tükki sisse mulle järele ja teine ütles teisele labaselt (lakonisch): käi lakka! Keegi kolmas nendest (või oli see
