Kord nüüd tuli keegi võõras meile. Istusid vennaga minu ligidal. Rusuv olek. Mina mõtlen oma kord hakatud laulu. „Vahetatud lapsed,“ sõnab vend. Mulle tuleb meelde, et ma teise laulu ära kapi otsa panin „Sa oled kerjaja, ma kuningas“, ja teist tegin. Siis tuleb meelde säng ja lapse kisa ja „oh mu tütreke!“ Ma ei tea, kumma pääle nüüd, laulu pääle või luuletuse pääle mõeldes — ma katsusin leida, kumma kohta venna sõna „vahetatud lapsed“ käis, kui akna taga kiir lühike tule narmas, kõverdatud paela taoline välkus ja kadus. Nägija K. K. läks näost ka teist karva.
Kui aga mina, juba tervele mõttele kadunud, kirvestega hirmutatud jne., enesele kinnivõtjaid ootasin (nuga ja piits) ja neid ikka ei tulnud, võõras mõju (ma ei tea ta nime — kui kõne — jne.) ikka oma hävitavamat mõju olid avaldanud, mina usun, et ma, hukka läinud, nüüd parandatud olen ja sedasama rohtu ka oma sõpradele, vennale, Krimmile, M. Michelsonile soovin, see on, neile nihilismi urbadele, nende nimed aknaklaasi niiskuse pääle sõrmega kirjutan, näen teise ruudu pääl Pabiloni salakirja mene, tekel:
liiv |
ja sängi lähen, pikutan ja siis kui parem arvan olevat, silmavett küsin, pesen ja külm vesi — tuba oli kui saun, süsa põletati — mind imelikult karastab — lõõmab korraga akna taga veripunane tuli loitma. Hirmus oli.
