Laidab teine minu vanemaid vendi ja nende kunstisid, nagu ei tea kuidas oleks enne kõik asi parem olnud. Vanemuine ei mõistvat muusikat, Ilmarine sepatööd, — kritiseerib muruneidude riideid ja minu seltsiarmastust — hehei! — nagu ma ei teaks, kuidas enne lugu oli! Viiekümne aasta eest ei osanud Vanemuine ega keegi muu muud laulda kui: „Hiir hüppas, kass kargas“; sepatöö oli nii vaevaline, et me hiiepidule puujuhtidega ja vitsratastega vankris sõitsime; neiud käisid viiskudega ja ei teadnud kirja ja kindakirja vahel vahet teha, nagu oleks see mõni „kiri lugeda“ ja muud. Mind noomid, aga ise lasksid Vanaema Aka põsile sõrmega nipsu — jaa, kas ma ei näinud! — Vanaisa, võta mind oma kukile — vups!
Kõik naersid, Vanaisa kõige enam:
— Poiss, oled ju koera suust leiva ära võtnud!
69
