PÄÄSTETUD.
Pildikene elust.
Keegi ei näinud seda, kuidas Maalil hele pisar palgelt alla veeres, mitte keegi. See oli üksainus suur ja raske pisar! Õieti ei olnudki keegi seda nägemas, sest tuba oli tühi ja nägijad võisid üksnes tühjad seinad olla, mille vahelt täna tema armas mees, sugulaste saadetusel, kirikuaiale oli kantud. Siin istus ta nüüd kuuvalgel õhtul akna ääres, kuna ta oma viieaastase tütrekese juba magama oli pannud; esimest õhtut istus ta mehe surmast saadik nõnda ainuüksi. Laps magas juba — õnnelik magaja! Ta oli ometi vähe aja eest oma isa surnukeha juures nutnud; ilusad sinised silmad olid täis pisaraid olnud, aga nüüd magas ta juba nii rahulikult ja, võib olla, homme üles tõustes ei mäletanudki ta enam, et ta täna oli nutnud või miks ta seda oli teinud! Mis mõtleb küll ema süda lapse rahulikku und nähes? Lapse mureta olek ja õrnus äratas tema südames piinlikku rahutust, tuletas meelde seda õnnelikku elu, mis ta lühikese aja mehe kõrval oli elanud ja mis ruttu, nagu unenägu, igavesti kaduma oli läinud. Uuesti langes veel mõni
70
