pisar ta palgelt alla. Kas ei tuletanud küll igaüks majas olev asi tema õnnist Jaani temale meelde? Sääl selle rohelise laua ääres oli ta õhtutel lugenud ja kirjutanud; sääl sellel punasel vanaema toolil, mille seljasse pool päikest oli lõigatud, oli ta siis näputööd tehes oma mehe vastu istunud ja kord-korralt tema poole vaadanud. Kui siis väike Ella oma mängukannide juures vahest rõõmuga kilkas või isa kirjutuslauale upitas vaadata, siis naeratasid vanemad õnnelikult üksteisele, siis vaatas laps küsides mõlemate silma ja kõik kolm olid õnnelikud.
Tema mees oli isuga teaduslikke raamatuid uurinud. Ta oli õhtutel, tundide kaupa, sügavais mõtetes nende ees istunud või ise kirjatööd teinud. Ka oma kodumaad oli ta ikka südames kannud, oli igas rahvalikus tegevuses nõuga ja jõuga abiks olnud. Olgugi, et ta palju selle läbi oli kaotanud, olgugi, et sugulased sellepärast temast eemale hoidsid, see ei jõudnud tema meelt mitte muuta ega kummagi südant kurvastada. Terve tulevik oli ju nende ees, nende päralt. Aga nüüd oli kõik teisiti. Mis õnnes elati või veel õnnelikumat loodeti, see oli mööda ja selle „mööda“ pääle oli Maalil valus mõelda. Praegu oli ta kõigist unustatud, kõigist maha jäetud. Sugulased olid oma sügavad kaastundmused kombe sunnil avaldanud, nad olid eneste arvates sellega küllalt teinud; ta oli matuse korral nendele tarvilise söögi ja joogi muretsenud, nad olid tänanud; kirikumehele kui ka hauakaevajale oli ta seadusliku anni annud, nad võisid rahul olla. Kombeliselt oli surnu juures nutetud, see
71
