peab paraku toodama. Tuba oli paraku pime. Aga nii palju valgustab ahi ometi, et Antsu paha nägu ühes mossis ninakesega ja naljamõtteliselt seisva nina all olevate vurrukestega valgustada. Rõugetähtedest äestatud nägu oli pahandusest niisama hall, nagu tuli külma pärast ahjus. Eneste vahel öeldud, Ants oli natukene, kõigest — natukene — inetu. Aa — säält see naistevaenlus ehk tuligi! „Oleks ta veidi ilusam, ta võiks oma tubli naljalõugega X. linna ilusama neiu ära petta,“ oli proua B. proua V.-le ütelnud; aga see „natukene“ õnnetuseks puudus. Aga kas see Antsu meeli nukrustas — ei sugugi. Tema „põhimõtted“ olid: ä’ võta naist! mis igale üksikule naisterahvale külmavärina pääle ajas. Ants oli pahane jah. Õhtu käes — vaja teed teha, õhtu käes, vaja tuba pühkida, õhtu käes, vaja lampisid puhastada, õhtu käes, vaja toitu lauale panna, õhtu käes, vaja jälle ära viia, ooh, ooh! Ants tahtis pahameele lahutuseks juua, oh häda — ka vett vaja ise tuua. Seda oleks võinud tüdruk küll teha, aga — oh need „põhimõtted“! Ja see pagana Kustav ka, kes täna temale oma elu oli kiitnud! Ants mõtles, kas mitte kuidagi ta oma asja ei saaks muuta — mitte kuidagi! Igale muutusele olid „põhimõtted“ vastu. Suits tuli ninasse. Ja jah, Jean Paul ütleb: „Noor kaasa on nagu armsas toas suvel ahi — alles talvel hakkab ta suitsu ajama“ — need on mu „põhimõtted“. Aga jälle: „Inglitele antakse sellepärast naisterahva kuju, et — et — oh ma ei mäleta — et nad inglid ise ongi“ — hm, hm— see oleks küll väga kena! Kõik oleks väga kena, aga need õnnetumad
89
