110
„Ära pane pahaks, kui ma kordan: ettewaatust!“ palus Jostson. „Mõtle, et meil ka üks õnnetu peasta on!“
„Noh, noh, ega minagi eila sündinud pole, kuigi sina mulle kurjategijate wäljanuuskimises mõned silmad ette wõiksid anda… Kõige päält waata sina esmalt üksipäini, kuda Rettigi juures lood seisawad — minu munder wõiks sääl tüliks olla. Kui walmis oled, siis kõnni uulitsal edasi tagasi, kuni mina siit wälja tulen.“
Mõne minuti pärast astus Jostson Rettigi nahapoodi, kus müüjatest üks ainuke sell ja ostjaid sugugi ei olnud. Wõõra ilmumisel sai sell haigutuse krambist hädawaewalt wõitu ja lõikas wiisakalt küsiwa näo.
„Ma soowin herra Rettigiga rääkida,“ ütles Jostson, kuna ta pilk kaupluse kehwa sisseseade üle libises.
„Rettig sõitis eila hommikul asja pärast maale ja tuleb wist alles homme tagasi,“ wastas sell.
„Kahju. Wahest wõite mulle ütelda, kuhu poole tema sõitis?“
„Ta ütles enesel Rapla pool tegemist olewat.“
„Hää küll, ma tulen homme jälle waatama… Ah soo — peaaegu oleksin unustanud: Teil on siin ometi üks õpipoiss, nimega Martin Timm?“
„On küll, aga see pole juba kahel päewal nägu näidanud. Olete wahest tema sugulane?“
„Ei, muidu tuttaw.“
„Noh, siis wõin Teile tõtt ütelda: sest poisist ei tule hääd wälja,“ ütles sell pahaselt ja tugewa rõhuga. „Ta on joodik ja kelm, ajab juba tüdrukuid taga ja haugub kui koer minu wastu. Rettig näitab tema wastu imelikku kannatust. Mina oleksin ta ammugi koerapiitsaga wälja kihutanud.“
„Hm, see pole armas kuulda,“ kahetses Jostson. „Kas teate, kus tema praegu elab?“
Sell nimetas Timmi elukohta Liiwa pääl. Jostson tänas ja lahkus poest. Uulitsal ei näinud ta Birjusini, aga kui ta mõned minutid oli jalutanud, seisis pristaw korraga tema kõrwal.
„Kust sa wälja tulid?“ imestas Jostson.
