135
sagedasti kannatamatuse tujusid ja Selma kurtis, et kompwekkide tagawara otsas olla…
Ühel päewal, enne lõunat, tuli Luise wäljaskäigult kõige sügawama meeleärituse märkidega koju.
„Wõid sa iganes aimata, mis mina praegu nägin?“ ütles ta tasakesti nelja silma all Helenele.
„Noh?“
„Meie parun on kihlatud!“
Luise jäi nende põrutawate sõnade järele peatama, nagu tahaks ta õele minestusesse langemiseks ja sellest toibumiseks aega anda. Nähes, et Helene kõikumata seisma jäi, kõneles Luise natuke rahulisemalt edasi: „Ma nägin teda suurkaupleja Stewardi tütrega, keda ma ta halbist titenäost wäga hästi tunnen, käsi käe all kõndiwat. Mõlemad oliwad hääs tujus, kuid Benno oli siisgi tõsisem ja wahtis wahel kõrwale, kuna Stewardi tütar wahetpidamata itsitas ja wadistas. Minu arust oleks parun mind pidanud nägema, aga mõtle! — ta ei teretanud mitte… Mis see tähendab?“
„Mis see muud wõib tähendada, kui et parun naest wõtab,“ naeratas Helene.
„Ja seda ütled sina sarnasel toonil, kui oleksin ma sulle sääskede pirinast pajatanud!“ pani Luise imeks.
„Kuda ma seda siis pean ütlema?“
„Sa räägid minuga kui wäikese lapsega,“ nurises Luise. „Mõtle ikka, et ma seitseteistkümmend aastat wana ja koolist wäljas olen. Sul on wist juba wanatüdruku wigurid sees, sa hoiad oma tundmused seitsme pitseri all ega tihka neist oma täiskaswanud õelegi sõna lausuda. Arwad sa, et mina kui pime ja kurt sugugi ei märka, kudas sa salamahti ohkad ja näost ära lõpped? Wõi pead sa mind halwaks õeks, kes sinu kurwastusest osa ei wõta? Enne olin ma sinu pääle küll kade, aga nüüd kahetsen sind. Waene Helene!“
Luise ilmutas oma kahetsust sel wiisil, et ta õe rinnale langes ja kibedasti nutma hakkas.
„Sa oled hää laps,“ sosistas Helene, õe siidipehmeid juukseid silitades. „Sinu kaastundmus on aga palju ägedam kui minu walu. Ära lase oma kahetsust nii suureks minna, et see sulle enesele walu teeb, ja kõige
