136
päält — unusta ära, et kena parun meie hää tuttaw on olnud, sest tema ei tule siia enam tagasi.“
Selle pääle hakkas Luise weel kangemalt nuuksuma.
„Mis teil sääl on?“ hüüdis ema köögist.
„Meie leiname katki läinud mänguasju taga,“ wastas Helene, kuna Luise kähku silmi kuiwatas.
Natukese aja pärast tuli Hugo wäljast ja tõi Jostsoni kaasa.
„Mul oli õnn, et herra Jostsoniga uulitsal kokku juhtusin,“ seletas Hugo elawamalt ja rõõmsamalt, kui see muidu tema wiis oli. „Tema tahtis meilt mööda minna, aga mina hakkasin wastu ja tirisin ta poolwägisi sisse. Nüüd wõime temale ometi kord üheskoos tänu awaldada.“
Wanemad awaldasiwad siis ka tänu, ehk küll mitu kraadi jahedamalt, kui nad seda parunile oliwad walmistanud. Luise pani tähele, et Helene silmad isemoodi soojalt särasiwad ja tume puna tema palesid kattis, kui ta noorepõlwe sõbrale kätt andis. Luise tegi suured silmad — tema waimus tärkas korraga õige asjaseisu aimamine.
„Oh sina kawal, kawal kelm!“ sosistas ta õele kõrwa ja hakkas ameriklast esimest korda terasemalt silmitsema. Selle uurimise teel jõudis kõrgema tütarlastekooli kaswandik otsusele, et Jostson jumaliku Bennoga wõrreldes küll orangutang, muidu aga kaunis külgetõmbaw ja silmade poolest koguni „huwitaw“ isik oli.
Jostson ei tahtnud tänust kuuldagi.
„Birjusin heitis nalja, kui ta mind Teie poja ainsaks peastjaks nimetas,“ ütles ta naeratades. „Mina ei teinud muud, kui et seda, mis mulle paaril korral kogemata silma ja kõrwa puutus, politseile teada andsin ja teda sel wiisil õigele teele juhtisin.“
Ta jutustas asjalugu lühidalt ja lõpetas sõnadega: „Nagu näete, on Birjusin ise oma kärme ja osawa teowiisi pärast kõige suurema tänu wääriline, kuna minu terwe osa selle kuriteo selgitamises paljas juhtumise asi on.“
„Teie olete liig alandlik,“ heitis Helene peaaegu pahaselt ja uuesti punastades wastu. „Teistele juhtub ka mõndagi, aga nad ei pane seda tähele, ei pea midagi meeles ega leia õiget sidet nähtuste ja nende tagajärje wahel üles.“
