20
ukse tagant weniwate, lohisewate sammude kahin kuuldawale tuli.
„Kes sääl põristab?“ küsis wäikese waheaja järele kaunis jäme naesterahwa hääl.
„Tehke lahti!“ hüüdis Jostson.
„Mis?“
Jostson kordas käsku waljemalt.
„Mis sa mässad?“ tuli nurisewalt wastuseks.
„Wana Leena on weel kurdimaks jäänud kui ta enne oli,“ pomises Jostson, ja peaaegu karjudes lisas ta juurde: „Tehke uks lahti, ma tahan kaupmehe Langbergiga kokku saada.“
Aga wana Leena, Langbergi kauaaegne kare ja ustaw teenija, ei teinud ust lahti, waid wastas weel kurjemalt: „Ega seda ole! Ütle enne, kes sa oled ja mis sa tahad.“
„Kas sa mind enam häälest ei tunne, Leena? Ma olen ju sinu wana tuttaw Paul, Langbergi õepoeg, ja tahan onu jutule tulla,“ müristas Jostson naeratades.
„Mis Paul? Paul on ammugi ära kadunud ja hukka läinud.“
„Ma olen tõesti Paul — Paul Jostson.“
„Jumal teab, mis petis sa oled. Mine metsa! Peremeest pole kodu ja ilma temata ei lase mina inimese hinge sisse. Kui sul rääkimist on, siis tule homme poodi, aga nüüd korista oma kodarad!“
„Kas wähemasti tead, kus onu on?“
„Otsi ise!“
Jälle oli weniwate sammude lohinat kuulda. Jostson kehitas õlasid.
„See oli teine terwitus kalli kodumaa poolt.“ pomises ta uulitsale astudes.
Widewik oli juba kätte jõudnud. Uulits oli waikne kui surnuhaud. Jostson kõndis mõned sihita sammud. Ta tundis enese üksi ja unustatud olewat. Tänasel teekäigul oli temale mõnigi tuttaw nägu silma puutunud, kuid kolmeteistkümne-aastane äraolek, mehekssaamine ja wõõramaa kliima oliwad teda ennast nii palju muutnud, et keegi teda ära ei tundnud. Nüüd tuli temale taltsutamata
