94
tõendama, et meie maa kurjategijad nii meeleheitlist julgust wäga harwa ilmutawad. Wargad ja wiha pärast tapjad töötawad küll üksipäini, aga see siin on kahtlemata rööwmõrtsukate töö ja need armastawad seltsi. Hoopis kerge ei ole töö seekord ka wist mitte olnud. Waadake surnul on praegu weel werd küünte all. Minu arwamine on, et wanamees esimeste löökide mõjul unest ärkas ja wastu panna katsus. Sääljuures on ta küüntega mõrtsuka käsa weristanud, mis tema kõri kinni pigistasiwad. Kui raske tapetul elust lahkumine oli, näeme ka tema wiltu kistud näost ja liikmetest. Ma tundsin Langbergi. Ta oli käbe wanamees, raudse terwisega ja wisa elujõuuga. Ta oleks wist sada aastat wanaks saanud, ehk ta küll ihnsuse pärast wiletsamalt kui hulkuja koer elas.“
„Mis kasu on sarnasest elust?“ targutas raekohtu liige. „See inimene ei ole, nii palju kui mina temast kuulnud olen, kellegile hääd teinud, ka mitte iseenesele. Kõik need wäikesed lõbud, mis elu armsaks teewad, on temal tundmataks jäänud, selle mõistuseta elule on mõistmata saatus nüüd koleda otsa teinud ja keegi ei nuta sellepärast… Ma ei usu, et wana kitsipung kangeid jookisid oleks tarwitanud. Seda enam paneb mind üks asi imestama. Teie, doktor, arwate, et Langberg magas, kui tema kallale kiputi, aga kust see tuli, et ta täies riides magama läks? Temasugused oskawad ometi riideid hoida.“
„Selle üle wõin mina otsust anda,“ ütles Birjusin, kes waheajal aknaga tegemist oli teinud. „Nagu Langbergi wana teenija tunnistab, on peremees enne keskööd „wintis“ koju tulnud ja kodu wist weel lonksu wõtnud, sest ma leidsin, kuna Teid weel siin ei olnud, kapi nurgast — mis Te arwate? — ühe tühja shampanjapudeli, ühe niisama tühja konjakipudeli ja ühe napsipudeli, kus weel tibake sees oli.“
„On see wõimalik?“ imestas Kroy.
Birjusin pigistas ühe silma kinni ja pilgutas teist kawalasti: „Miks mitte? Silmanähtawalt oli Langberg salajoodik, nagu meil neid palju on. Joobnult heitis ta, ilma lampi ära kustutamata ja ennast riidest lahti wõt-
