248
„Olen ma nüüd käpard wõi mitte,“ ütles Mati selle õiglase, südamest tulewa healega, mis Huberile nii wäga meeldis, „aga minu naha sees ei tahaks sina ega keegi teine praegu naljalt olla. Mõtle ometi järele, Konrad! Ma murran oma mehesõna, ilma poolegi teadmata, kas see, kelle pärast ma seda teen, mind silma otsaski sallib. See on ju arwe tegemine ilma peremeheta. Weel enam: see on murdwargus ilma mingi kindlama saagi-lootuseta — wargileminek wõimalikul wiisil tühja tuppa!“
„Kuule, Mati,“ wastas Huber, „sa kas oled kawalam ärimees, wõi weel totram kosilane, kui ma arwasin. Esimesel puhul mõtled sa: Parem warblane pihus kui tuwike katuksel — muidu ehk jään mõlematest ilma —“
„Ei, nii ei mõtle ma mitte,“ hüüdis Lutz elawalt wahele. „Mul on ainult raske, ilma sundiwa põhjuseta warblasele häda teha, ja see sundiw põhjus puudub, kui tuwike minu lähenemisel katuselt ära lendab.“
„No, kui sa seda kardad, Mati, siis on minu teine arwamine õige: sa oled weel totram kosilane, kui ma arwasin. Inimene, kas sul siis silmi peas ei ole? Kas sina ise siis wähem nägid, kui meie teised majas, kes me ainult kõrwalt waatasime? Ma tahan kolm nädalat hööwlilaastu ja saepuru süüa, kui su tuwike sulle hõlma ei lenda, niipea kui sa aga suu lahti teed ja wilistad.“
„Sa arwad seda tõeste, Konrad?“
„Ma tean seda, ma annan oma pea selle eest! Tüdruk, kes kõigi wastu jääpurikas on, aga sedamaid õõguma lööb, kui ta ühe paljast warju näeb — see tüdruk on noppimiseks küps — muidugi sellele ühele… Ma tohin ometi loota, et sa mõistad, kes see üks on?“
