kinnisideeks, andis talle jõudu ja usku iseendasse; pealegi lootis ta, et ta tänaval maha ei kuku. Kui ta oli täiesti riides, üleni uutes rõivastes, heitis ta pilgu laual olevale rahale, mõtles pisut ja pani selle taskusse. Raha oli kakskümmend viis rubla. Ta võttis ära ka kõik vaskviielised, mis Razumihhin oli rõivastele kulutatud kümnest rublast tagasi toonud. Siis võttis ta tasakesi uksel haagi eest, läks toast välja, astus mööda treppi alla ja heitis pilgu pärani lahtiseisvast köögiuksest sisse: Nastasja seisis seljaga tema poole ja puhus kummargil olles perenaise samovari. Ta ei kuulnud midagi. Ja kes võiski oletada, et haige ära läheks? Minut hiljem oli ta juba tänaval.
Oli kella kaheksa paiku; päike oli loojumas. Õhk oli endiselt lämmatav; kuid ahnelt hingas ta seda haisvat, tolmust ja linna mürgitatud õhku. Pea kippus tal pisut ringi käima; mingisugune kummaline energia lõi äkki tema palavikulistes silmades ja tema kõhnas kahvatukollases näos helkima. Ta ei teadnud ega mõelnud, kuhu minna, ta teadis ainult üht: «Et see kõik on vaja veel täna lõpetada, ühekorraga, otsekohe; et ta muidu koju tagasi ei lähe, sest ta ei taha nõnda elada.» Kuidas lõpetada? Millega lõpetada? Sellest polnud tal vähimatki aimu ega tahtmist sellest mõeldagi. Ta tõrjus mõtet eemale: mõte piinas teda. Ta ainult tundis ja teadis, et oleks vaja kõik muuta, nii või teisiti, «ükskõik kuidas», kordas ta meeleheitliku ja tardunud eneseusalduse ning kindlusega.
Vana harjumuse tõttu oma endiste jalutuskäikude harilikul rajal, pöördus ta otseteed Heinaturu poole. Enne sinnajõudmist nägi ta Heinaturu lähedal tänaval pudukaupluse ees seismas noort mustajuukselist leierkastimeest, kes väntas mingisugust väga tundelist romanssi. Leierkastimees saatis oma mänguriistal enda kõrval kõnniteel seisvat umbes viieteistkümneaastast tütarlast, kes oli preilina riietatud – krinoliinis ja peleriinis, kindad käes ja tulekarva sulega õlgkübar peas; kõik need olid vanad ja kulunud. Tütarlaps laulis väriseva, kuid kaunis meeldiva ja tugeva tänavahäälega romanssi, oodates pudukauplusest paarikopikalist annetist. Raskolnikov jäi ühes paari teise kuulajaga seisma, kuulas, võttis taskust viiekopikalise ja pistis tütarlapsele pihku. See katkestas äkki laulmise kõige kõrgemal ja tundelisemal noodil, nagu oleks hääl ära lõigatud, hüüdis teravalt leierkastimehele: «Aitab!» ja mõlemad astusid edasi järgmise poe juurde.
148
