veel teada, kust ta vigastatud on… Ta on vigastatud, mitte surnud, selles olge kindel… Mis ütleb arst!»
Katerina Ivanovna tormas akna juurde, sinna, põhjata toolile, oli pandud suur savivaagen veega, mis oli varutud laste ja mehe pesu pesemiseks öösi. Katerina Ivanovna pesi öösiti vähemalt kaks korda nädalas, mõnikord sagedamini, sest oli juba sinnamaani jõutud, et vahetuspesu polnud peaaegu sugugi enam olemas ja igal perekonnaliikmel oli ainult üks paar pesu, kuid Katerina Ivanovna ei suutnud mustust välja kannatada ja oli ennem valmis öösiti, kui teised magasid, üle jõu vaevlema, et hommikuks jõuda nööril märga pesu ära kuivatada ja seda puhtana kätte anda, kui et majas mustust näha. Ta tahtis veekaussi võtta, et seda Raskolnikovile viia, kuid pidi oma kandamiga peaaegu maha kukkuma. See aga oli jõudnud juba käterätiku leida, kastis selle vees märjaks ja hakkas Marmeladovi verist nägu pesema. Katerina Ivanovna seisis siinsamas, tõmmates valuga hinge tagasi ja hoides kahe käega rinnust kinni. Temale endale oli abi tarvis. Raskolnikov hakkas mõistma, et võib-olla tegi ta halvasti, kui ta allajäänu laskis siia tuua. Ka politseinik seisis nõutult.
«Polja!» hüüdis Katerina Ivanovna. «Jookse ruttu Sonja juurde. Kui sa ka teda kodust ei leia, ükskõik, ütle, et hobused tallasid isa ära ja et ta kohe siia tuleks… niipea kui ta koju jõuab. Ruttu, Polja! Säh, võta rätik ümber!»
«Lõika nii ruttu kui jalad võtavad!» hüüdis poiss äkki toolilt ja kui ta seda oli öelnud, langes ta endisse tumma sirgesse istumisse toolil, pungitas silmi, päkad ettepoole, varbad laiali.
Samal ajal tuli tuba rahvast täis nagu kiilutud. Politseinikud läksid ära, peale ühe, kes veel mõneks ajaks jäi, püüdes trepilt sisse roninud rahvast välja ajada. See-eest tulid aga siseruumidest peaaegu kõik proua Lippewechseli elanikud siia; algul vahtisid uksel, pärast valgusid trobikonnas tuppa. Katerina Ivanovna sattus hullustusse.
«Laseksid ometi rahulikult surragi!» karjus ta rahvahulgale. «Leidsite õige, mida vaadata! Suitsud suus! Köh, köh, köh! Pange veel mütsid pähe!… Ja üks ongi mütsiga!… Välja! Austage vähemalt surnutki!»
Köha mattis ta hinge, kuid tõrelemine tuli kasuks. Katerina Ivanovnat nähtavasti kardeti; majaelanikud
171
