pugesid üksteise järel ukse poole tagasi selle imeliku sisemise rahuldustundega, mis ilmneb alati ka kõige lähemates inimestes äkilise õnnetuse puhul ligimesega ja millest ei pääse eranditult ükski inimene, hoolimata ka kõige tõsisemast kahetsemise ja osavõtmise tundest.
Ukse taga kostsid siiski hääled, mis rääkisid haigemajast, sest ei olevat põhjust siin rahu rikkuda.
«Suremine pole põhjus!» hüüdis Katerina Ivanovna ja oli valmis ust lahti tõmbama, et neid kõuega karistada, kuid põrkas uksel proua Lippewechseli endaga kokku, kes just praegu oli õnnetusest kuulda saanud ja kohe jooksis korda jalule seadma. See oli haruldaselt riiakas ja korratu sakslane.
«Ah, mu jumal!» lõi ta käsi kokku. «Teie mees purjus hobune tallap. Viip haigemaja! Mina olen perenaine!»
«Amalia Ljudvigovna! Palun teid mõelda, mis te räägite,» alustas Katerina Ivanovna kõrgilt (perenaisega rääkis ta alati kõrgil toonil, et see «oma kohta mäletaks», ja isegi praegu ei saanud ta ilma selle lõbuta). «Amalia Ljudvigovna…»
«Mina teile ütlep alati kord enne, teie ei tohip mulle mitte ütlema Amal Ljudvigovna; mina olen Amal-Ivan.»
«Teie ei ole mitte Amal-Ivan, vaid Amalia Ljudvigovna, ja et mina teie alatute lipitsejate sekka ei kuulu nagu härra Lebezjatnikov, kes praegu ukse taga naerab (ukse tagant kostis tõepoolest naer ja hüüe: «Nattipidi koos!»), siis nimetan teid ka tulevikus Amalia Ljudvigovnaks, ehkki ma kuidagi ei suuda mõista, miks see nimetus teile ei meeldi. Teie näete isegi, mis juhtus Semjon Zahharovitšiga; ta on suremas. Palun teid silmapilk see uks kinni panna ja mitte kedagi siia sisse lasta. Laske ometi rahulikult surragi! Muidu, kinnitan teile, teatatakse teie sammust juba homme kohe kindralkubernerile endale. Vürst tundis mind juba neiuna ja Semjon Zahharovitši mäletab ta väga hästi ja on teda mitu korda oma heategudega õnnistanud. Kõik teavad, et Semjon Zahharovitšil oli palju sõpru ja kaitsjaid, keda ta ise oma suursuguse uhkuse tõttu maha jättis, kui ta oma teatavat nõrkust märkas, kuid nüüd (ta näitas Raskolnikovi peale) aitab meid suuremeelne noormees, kel on varandus ja sidemed ja keda Semjon Zahharovitš juba lapsest saadik tunneb, ja olge kindel, Amalia Ljudvigovna…»
See kõik oli räägitud haruldaselt ruttu, järjest kiire-
172
