KOLMAS OSA
Raskolnikov ajas enda üles ja istus sohvale.
Ta andis Razumihhinile nõrgalt märku, et katkestada tema segast ja palavat lohutuste voolu, millega ta ema ja õe poole pöördus, võttis neil mõlemal käest kinni ja vaatas paar minutit kord ühele, kord teisele silma. Ema kohkus tema pilgust. Selles helkis vastu suur kannatus, kuid ühes sellega oli ka midagi kinnisidee taolist, peaaegu hullumeelset. Pulheeria Aleksandrovna hakkas nutma.
Avdotja Romanovna oli kahvatu; ta käsi värises venna peos.
«Minge koju… koos temaga,» rääkis Raskolnikov katkeval häälel, näidates Razumihhini poole, «kuni homseni, homme kõik… Kas ammu juba siia jõudsite?»
«Õhtul, Rodja,» vastas Pulheeria Aleksandrovna, «rong jäi palju hiljaks. Kuid praegu ei lähe ma mingi hinna eest sinu juurest ära, Rodja! Ma jään ööseks siia, sinu juurde…»
«Ärge piinake mind!» lausus Raskolnikov ärritatult ja lõi käega.
«Mina jään tema juurde,» hüüdis Razumihhin. «Ei jäta teda silmapilgukski, minu omad käigu kõik kuradile, võivad mööda seina üles ronida! Onu jätsin sinna juhatajaks.»
«Millega, millega võiksin ma teid tänada!» ütles Pulheeria Aleksandrovna ja surus uuesti Razumihhini kätt, kuid Raskolnikov segas teda jällegi:
«Ma ei või, ei või,» kordas ta ärritatult, «ärge piinake! Küllalt, minge… Ma ei või!»
«Lähme, ema, vähemalt toastki silmapilguks välja,» sosistas hirmunud Dunja, «on näha, et me teda vaevame.»
185
