«Kas tõesti ei saa ma teda ka üle kolme aasta silmitseda!» puhkes Pulheeria Aleksandrovna nutma.
«Pidage,» peatas Raskolnikov neid uuesti. «Teie räägite ühtepuhku vahele, ajate mu mõtted segi… Lužinit kohtasite?»
«Ei, Rodja, kuid ta teab juba meie siiajõudmisest. Me kuulsime, et Pjotr Petrovitš on nõnda hea olnud ja käinud täna sind vaatamas,» lisas Pulheeria Aleksandrovna pisut pelglikult juurde.
«Jah… oli nõnda hea… Dunja, ma ütlesin ennist Lužinile, et viskan ta trepist alla, ja kihutan ta kuradile…»
«Rodja, mis sa ometi! Tõepoolest… ega sa ometi taha öelda…» lausus Pulheeria Aleksandrovna hirmunult, kuid peatus pilku tütrele heites.
Avdotja Romanovna vahtis üksisilmi venda ja ootas, mis edasi tuleb. Mõlemal oli juba riid Nastasja kaudu varemini teada, vähemalt sel määral, nagu see oli võinud seda mõista ja edasi rääkida ning nad piinlesid ootuses ja arusaamatuses.
«Dunja,» jätkas Raskolnikov vaevaga, «mina seda abielu ei soovi ja sellepärast pead sa juba homme, niipea kui sa Lužinit näed, talle ära ütlema, et temast enam lõhnagi järele ei jääks.»
«Mu jumal!» karjatas Pulheeria Aleksandrovna.
«Vend, mõtle ometi, mis sa räägid!» tahtis Avdotja Romanovna ägedalt alustada, kuid suutis veel end vaos hoida. «Praegu ehk ei suuda sa, oled väsinud,» ütles ta vaikselt.
«Sonin? Ei… Sina lähed Lužinile minu pärast. Aga mina ei võta sinu ohvrit vastu. Niisiis homseks kirjuta kiri… Ütle talle ära… Hommikul anna mulle läbi lugeda, ja lõpp!»
«Seda ei või ma teha!» hüüdis haavunud neiu. «Missuguse õigusega…»
«Dunjake, ka sina oled äge, jäta järele, homme… Kas sa ei näe…» rääkis ema hirmunult tütre juurde rutates. «Ah, lähme parem ära!»
«Sonib!» hüüdis joobnud Razumihhin. «Kuidas ta muidu julgeks! Homseks aurab see hullus peast… Aga täna ajas ta tema tõepoolest välja. Nõnda see just oli. Noh, ja selle süda sai täis… Pidas teine siin kõnet, näitas oma teadmisi, kuid läks, saba jalgade vahel…»
«Siis on see tõsi?» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.
186
