«On ta sinu alles tümaks teinud! Ja milleks teda veel minule?»
«Kinnitan, vaeva pole kuigi palju, ainult räägi midagi, mingit lollust, nagu tahad, ainult istu kõrval ja räägi. Pealegi oled sa arst, hakka teda millestki ravima. Vannun sulle, et sa ei kahetse. Tal on klaver; ma klimberdan pisut, mul on üks tõeline vene laul: «Mu pisaraid nii palavaid…» Ta armastab tõelisi vene laule – noh, sellest laulust see hakkaski; kuid sina oled klaveril ju virtuoos, maestro, Rubinstein… Kinnitan sulle, sa ei kahetse!»
«Oled sa talle mingisuguseid lubadusi andnud või? Vormiline allkiri? Võib-olla lubasid naiseks võtta…»
«Mitte midagi, mitte midagi, täiesti mitte midagi. Ta ei olegi ju niisugune; Tšebarov mõtles…»
«Noh, siis jäta ta!»
«Nõnda ei või ju jätta!»
«Aga miks siis ei või?»
«Noh, kuidagi on nõnda, et ei või, ja see on kõik! Siin, kas tead, on mingisugune köitev algus.»
«Aga milleks sa teda siis meelitasid?»
«Ma pole teda sugugi meelitanud, võib-olla olen ma ise meelitatud, oma rumaluse tõttu, kuid temal on täiesti ükskõik, olen see mina või sina, ainult et aga keegi kõrval istuks ja ohkaks. Siin, kas tead… Ei oska sulle seda väljendada, siin on, noh, matemaatikat tunned sa ju hästi, tegeled sellega nüüdki veel, tean… noh, hakka temale integraalarvutamist seletama, jumala eest, ma ei tee nalja, räägin tõsiselt, tal on täiesti ükskõik: tema vahib sulle silma ja ohkab ning nõnda terve aasta ühtesoodu. Ma rääkisin talle muuseas tükk aega, päeva kaks, Preisi ülemkojast (sest millest siis temaga ikka rääkida?) – ainult ohkas ja higistas! Ainult ära räägi temale armastusest, saab häbikrambid, kuid tee nägu, nagu ei võiks sa lahkuda, noh, ja aitab. Hirmus mõnus; täiesti nagu kodus – loe, istu, pikuta, kirjuta… Isegi võib suudelda, ettevaatlikult muidugi…»
«Milleks teda siis mulle?»
«Oh, mitte kuidagi ei oska ma sulle seda seletada! Mõistad: teie kahekesi sobite väga hästi kokku! Juba varemini mõtlesin sinu peale… Sina ju lõpetad sellesamaga! Kas siis pole ükskõik, kas pisut varem või hiljem? Siin, kas tead, on mingisugune sulgpadjaline algus – oh! ja mitte ainult sulgpadjaline! Kisub sisse;
197
