siin on maailma lõpp, ankur, vaikne sadam, maailma alus, pliinide, rasvaste kalapirukate, õhtuse samovari, vaiksete ohete ja soojade vammuste ning soojaks köetud ahjude essents, – noh, just nagu oleksid surnud, aga samal ajal ka elus, mõlemad mõnusused korraga! Noh, kurat, lobisen tühja, aeg on magama minna! Kuule: öösi ärkan ma vahetevahel üles ja siis käin teda vaatamas. Ainult sest pole midagi, lollus, kõik on hea. Ära aga sina asjata rahutuks saa, siiski, kui tahad, mine, heida ka sina silm peale. Niipea kui midagi märkad, sonimist või palavikku näiteks, või ükskõik midagi; ärata mind silmapilk. Siiski, ei või olla…»
II
Razumihhin ärkas järgmisel hommikul kell kaheksa murelikult ja tõsiselt. Sel hommikul tekkis temas palju uusi ja ettenähtamatuid kahtlusi. Ta poleks varemini aimanudki, et ta kunagi nõnda unest ärkab. Viimse peensuseni mäletas ta kõike eilset ja mõistis, et temaga on midagi ebaharilikku juhtunud ja et ta rinda oli asunud mingisugune täiesti tundmatu tunne, mille sarnast ta kunagi polnud tundnud. Samal ajal taipas ta selgesti, et tema peas leegitsema löönud unistus on ülimal määral teostumatu, – seevõrra teostumatu, et tal tema pärast isegi häbi hakkas, ja ruttu läks ta üle teistele, rohkem igapäevastele muredele ja kahtlustele, mis talle päranduseks olid jäänud «eilsest äraneetud päevast».
Eilsetest mälestustest tundus talle kõige hirmsamana see, kui «alatu ja jälgina» ta oli end avaldanud, ja mitte ainult sellepärast, et ta oli olnud purjus, vaid et ta neiu seisukorda kasutades, rumala ja enneaegse armukadeduse tõttu tema peigmeest sõimas, ilma et oleks nende vastastikuseid suhteid ja kohustusi või isegi sõimatavat inimestki lähemalt tundnud. Ja missugune õigus oli tal tema üle nii ruttu ja äkki otsustada? Ja kes oli teda kohtumõistjaks kutsunud! Ja kas võib Avdotja Romanovna taoline olend anduda raha eest inimesele, kes pole seda väärt! Tähendab, ka temas peavad väärtused leiduma. Numbritoad? Ja tõepoolest, kust võis tema teada, mida need numbritoad endast kujutavad? Ta ju ütleb, et korter… ptüi, kui alatu see kõik on! Ja mis vabandus see on, et ta oli eile purjus? Rumal ettekääne,
198
