mis teda veel rohkem alandab. Viinas on tõde ja see tõde ongi kõik avaldunud, «see on – avaldus tema toore, kadeda südame kogu kasimatus». Ja kas on kuidagi lubatav temale, Razumihhinile, niisugune unistus? Mis on tema võrreldes selle neiuga? Tema on purjus räuskaja ja eilne hoopleja. «Kas on üldse võimalik niisugune küüniline ja naeruväärne võrdlus?» Selle mõtte juures punastas Razumihhin meeleheitel, ja äkki, nagu kiuste, tuli tal selgesti meelde, kuidas ta eile neile trepil seistes rääkis, et perenaine saab tema pärast Avdotja Romanovna peale kadedaks… see on juba sootuks väljakannatamatu. Kõigest jõust virutas ta rusikaga vastu köögiahju, vigastas oma käe ja lõi ühe telliskivi välja.
«Muidugi,» pomises ta natukese aja pärast endamisi mingisuguse enesealandamise tundega, «muidugi, kõiki neid häbitegusid pole võimalik enam kunagi ilustada ega tasandada… ja seega on asjatu selle üle pead murda, vaid peab vaikides ilmuma ning… oma kohuseid täitma… samuti vaikides… ja… ja ka mitte ennast vabandama, üldse mitte rääkima ja… ja muidugi on nüüd kõik kadunud!»
Ometi vaatles ta rõivastudes oma ülikonda harilikust hoolsamini. Teisi rõivaid tal ei olnud ja kuigi oleks olnud, võib-olla poleks ta neid selga pannud, – «niisama, lihtsalt kiuste poleks pannud». Kuid igatahes pole tal õigust küünikuks ja kasimatuks jääda; tal pole õigust teiste tundeid riivata, seda enam, et need teised vajavad ja kutsuvad teda enda juurde. Oma rõivad puhastas ta harjaga hoolikalt. Pesu oli tal alati enam-vähem rahuldav; selle poolest oli ta iseäranis puhas.
Täna hommikul pesi ta end hoolsasti – Nastasjal leidus seepi, – pesi juukseid, kaela ja eriti käsi. Kui aga küsimus tõusis, kas oma habemetüükad maha ajada või ei (Praskovja Pavlovnal oli väga hea habemenuga, mis oli kadunud härra Zarnitsõni päevilt säilinud), siis otsustati see, isegi mingisuguse vihaga, eitavalt: «Las jääb niisama! Muidu nad mõtlevad korraga, et ma ajasin habeme sellepärast ära… tingimata mõtlevad! Mitte mingi hinna eest!»
«Ja… ja mis peaasi, ta on nii jõhker, räpane, tal on trahterikombed, ja… ja oletamegi, et tema ise teab, ta on pisutki nii-öelda korralik inimene… kuid millega siin siis uhkustada, et oled korralik inimene? Igaüks peab korralik inimene olema ja pealegi veel pisut puh-
199
