likud tunnused. «Ta sirutas mulle küll mõlemad käed, kuid ei andnud kumbagi, tõmbas õigel ajal tagasi,» välgatas tal kahtlaselt peas. Mõlemad pidasid teineteist silmas, kuid niipea kui pilgud vastamisi sattusid, põrkasid nad välgukiirusel teineteisest kõrvale.
«Ma tõin teile selle paberi… kella kohta… siin ta on. On ta õigesti või peab jällegi ümber kirjutama?»
«Mis? Paber? Nii, nii… rahustuge, just nõnda,» rääkis Porfiri Petrovitš, nagu tõttaks ta kuhugi, ja alles pärast seda võttis ta paberi ning luges läbi. «Jah, just nõnda. Rohkem pole midagi vaja,» kinnitas ta endise nobedusega ja pani paberi lauale. Veidi aja pärast, kui ta juba teisest asjast rääkis, võttis ta paberi uuesti pihku ja pani puldile.
«Eile te vististi ütlesite, et soovite ehk… vormiliselt… mind üle kuulata minu tutvuse suhtes selle… tapetuga?» alustas jällegi Raskolnikov. «Noh, milleks ütlesin ma vististi?» vilksatas tal välguna peas. «Aga milleks saan ma nii väga rahutuks, et ütlesin vististi?» vilksatas tal kohe välguna teine mõte.
Ja äkki tundis ta, et ainult Porfiri Petrovitšiga kokkupuutumisest, ainult paarist sõnast, paarist pilgust kasvas tema kahtlus silmapilguga peletislikult suureks… ja et see on hirmus hädaohtlik: ta ärritub, ärevus suureneb. «Häda! Häda!… Komistan jällegi sõnades.»
«Jaa, jaa, jaa! Rahustuge! Aega on, aega on!» pomises Porfiri Petrovitš ja käis laua juures edasi-tagasi, kuid nähtavasti ilma vähimagi eesmärgita, nagu tõttaks ta kord akna, sealsamas puldi, siis jällegi laua juurde, hoidudes Raskolnikovi kahtleva pilgu eest kõrvale või äkki kuhugi seisma jäädes ning ainiti temale silma vahtides. Tema väike, tüse ja ümarik kuju paistis seejuures haruldaselt veidrana, nagu oleks ta mõni pall, mis veereb mitmesse külge ja kohe igast seinast ja nurgast tagasi põrkab.
«Jõuame, jõuame!… Kas te suitsetate? On teil? Sähke, võtke pabeross!» jätkas ta külalisele paberossi pakkudes. «Teate, ma võtan teid siin vastu, aga mu korter on ju kohe seal vaheseina taga… kroonukorter, praegu olen aga ajutiselt erakorteris. Oli vaja üht ja teist pisut parandada. Nüüd on juba peaaegu valmis… kroonukorter, teate, see on tore asi, eks? Mis te arvate?»
«Jah, tore asi,» vastas Raskolnikov ja vaatas peaaegu pilkavalt talle otsa.
316
