iseloom, aga mõtle ometi, mis nemad sellest järeldavad!… Issand! Tuli teine eile, pärast teid, meie sõime lõunat, rääkis, rääkis, mina laotasin ainult käsi, noh, mõtlen, et… ah issand küll! Saatsite teie ta või? Istuge ometi, noorhärra, istuge, Kristuse nimel.»
«Ei, mina mitte! Aga ma teadsin, et ta tuli ja milleks ta tuli,» vastas Raskolnikov teravalt.
«Teadsite?»
«Teadsin. Noh, ja mis siis sellest?»
«Aga nimelt see, kallis härra, Rodion Romanovitš, et ma mitte ainult teie vägitükke ei tunne, vaid mul on kõik teada! Ma tean ju, kuidas te käisite vastu ööd, kui pimenes, korterit üürimas, ja kella helistasite, verest küsisite ning töölisi ja kojamehi ogaraks tegite. Mõistan ju teie hingelist seisukorda, tolleaegset muidugi… kuid ometi võite end nõnda lihtsalt hulluks ajada, jumala eest! Pea hakkab ringi käima! Meelepaha keeb teis juba liiga tugevasti, aus meelepaha, mis on tekkinud sellest, et algul pidite kannatama solvanguid saatuse, hiljem aga politseinikkude poolt, ja nõnda kargate teie sinna ja tänna, et kõiki nii-öelda rutem rääkima panna ja sellega kõik korraga lõpetada, sest teid on need rumalused ja kahtlustamised ära tüüdanud… Eks ju? Olen teie meeleolu õigesti aimanud?… Kuid nõnda keerutate teie mitte ainult iseendal, vaid ka Razumihhinil pea uimaseks; sest tema on ju selleks liiga hea inimene, teate isegi. Teil on ju haigus, aga temal voorus, ja nõnda on see haigus temale külgehakkav… Teile, mu sõber, kui rahustute, räägin ma millalgi… Aga istuge ometi, noorhärra, Kristuse nimel! Olge head, puhake, teil pole nägu ees olemaski, istuge ometi!»
Raskolnikov istus; värin oli juba mööda minemas ja kogu keha läks kuumaks. Suure imestusega ja pingsalt kuulas ta Porfiri Petrovitšit, kes hirmunult ja sõbralikult hoolitses tema eest. Kuid ta ei uskunud tema ainustki sõna, ehkki tal oli imelik kalduvus uskuda. Porfiri ootamatud sõnad korterist üllatasid teda väga. «Kuidas see on, tähendab, ka korterist teab ta?» tuli tal äkki mõte. «Ja ise räägib seda mulle!»
«Jah, oli kunagi meie kohtupraktikas peaaegu samasugune psühholoogiline juhtum, niisugune haiglane nähtus,» jätkas Porfiri nobedalt. «Samuti kandis tapmise asjas iseenda peale keelt, ja pealegi veel, kuidas ta seda tegi: mõtles terve hallutsinatsiooni välja, esitas faktid, rääkis
327
