«Varas! Korterist välja! Politsei! Politsei!» karjus Amalia Ivanovna. «Neid ajap Siberi! Välja!»
Igalt poolt kostsid hüüded. Raskolnikov vaikis ja silmitses Sonjat, vahetevahel kiireid pilke Lužinile heites. Sonja seisis endiselt paigal nagu arutu, ta peaaegu ei imestanudki. Äkki kattis puna kogu ta näo; ta karjatas ja kattis kätega silmad.
«Ei, mitte mina! Mina ei võtnud! Ma ei tea!» karjus ta südantlõhestaval häälel ja tormas Katerina Ivanovna juurde. See haaras temast kinni ja surus ta kõvasti enese vastu, nagu tahaks ta teda oma rinnaga kõigi eest kaitsta.
«Sonja! Sonja! Mina ei usu! Näed sa, mina ei usu!» karjus (hoolimata käegakatsutavast selgusest) Katerina Ivanovna ja raputas teda oma käte vahel nagu väikest last, suudles teda lugemata kordi, haaras ta käed ja kattis ka neid palavate suudlustega. «Et sina oleksid võtnud! Kui rumalad need inimesed on! Oh issand! Rumalad, rumalad olete teie,» karjus ta kõigi poole pöördudes, «te ei tea ju veel, ei tea, missugune süda, missugune tüdruk see on! Tema võttis? Ennem heidab ta enda ümbert viimase riidehilbu, müüb ära, käib paljajalu ja annab teile, kui teil vaja, niisugune on tema! Ta sai ju kollase piletigi sellepärast, et minu lapsed olid nälga suremas, müüs enda meie eest!… Ah, kadunu, kadunu! Ah, kadunu, kadunu! Näed? Näed? Säh sulle nüüd peielauda! Issand! Kaitske ometi teda, mis te kõik muidu seisate! Rodion Romanovitš! Miks teie tema eest välja ei astu? Kas ehk ka teie usute? Tema väikese sõrme väärtki ei ole teie – ei keegi, keegi, keegi, keegi! Issand! Kaitse siis sina viimaks ometi!»
Vaese, tiisikushaige ja mahajäetud Katerina Ivanovna nutt mõjus, nagu näis, sügavalt rahvasse. Selles kõhnas tiisikushaiges ja valust moonutatud näos, neis kuivanud, tardunud verest punastes huultes, selles kähisevalt karjuvas hääles, lapsena nuuksumises ja selles usaldavas, lapselikus ja meeleheitlikus kaitse palumises oli niipalju haledust, niipalju piina, et nähtavasti kõigil temast kahju hakkas. Vähemalt Pjotr Petrovitšil hakkas kohe temast kahju.
«Armuline proua, armuline proua!» hüüdis ta mõjuval häälel. «Teisse ju see fakt ei puutu! Keegi ei julge ometi teid kavatsuses või kaasteadmises süüdistada, seda enam, et just teie olite see, kes varguse taskute pahu-
376
