ei rutanud Raskolnikov ometi asja lõpliku selgitamisega. Vahel leides end äkki kuskil kaugel linnaserval, kuskil viletsas trahteris laua ääres mõtteis istuvana, kuna ta ise vaevalt mäletas, kuidas ta sinna oli sattunud, tuli talle ajuti Svidrigailov meelde: äkki taipas ta liiga selgesti ja ärevalt, et peaks kuidagi võimalikult ruttu selle inimesega kokku rääkima ja mis võimalik, lõplikult otsustama. Kord linna taha kuhugi välja minnes näis talle isegi, et ta ootab siin Svidrigailovit ja et nad peavad siin kohtuma. Teinekord ärkas ta enne hommikuvalget kusagil põõsa all ega mõistnud, kuidas ta siia oli saanud. Siiski, selle kahe, kolme päeva jooksul pärast Katerina Ivanovna surma oli ta Svidrigailovit juba kaks korda kohanud, alati Sonja korteris, kuhu ta nagu ilma eesmärgita sisse astus, iga kord ainult silmapilguks. Nad vahetasid ikka paar tühist sõna ega rääkinud kunagi peapunktist, nagu oleksid nad isekeskis kokku leppinud sellest esialgu vaikida. Katerina Ivanovna laip seisis alles puusärgis. Svidrigailov korraldas matuste asju. Ka Sonjal oli väga palju tegemist. Viimasel kohtumisel seletas Svidrigailov Raskolnikovile, et tema olevat Katerina Ivanovna laste asja kuidagi juba õnnelikult lõpetanud; et temal leidunud tutvuste tõttu niisugused inimesed, kelle abil olnud võimalik kõik kolm vaeslast viibimata väga viisakatesse asutustesse mahutada, et nende heaks antud raha aidanud ka omajagu kaasa, sest kapitaliga orbe võib palju kergemini kohale paigutada kui orbe-kerjuseid. Midagi ütles ta ka Sonja kohta, lubas neil päevil ise Raskolnikovi juurde sisse astuda ja tähendas, et «sooviks nõu pidada, et tahaks väga rääkida ja et on niisugused asjad»… See kõnelus toimus kojas, trepi juures. Svidrigailov vahtis ainiti Raskolnikovi otsa ja küsis äkki häält langetades pärast vaikimist:
«Mis see ometi on, Rodion Romanovitš, nagu oleksite arust ära? Tõepoolest! Kuulate ja vaatate, aga nagu ei saaks millestki aru. Julgust! Las me aga räägime; kahju ainult, et niipalju tegemist on oma ja võõraste asjus… Eh, Rodion Romanovitš,» lisas ta äkki juurde, «kõik inimesed vajavad õhku, õhku, õhku… Eelkõige!»
Äkki ta pidi kõrvale astuma, et preestrit ja djakki mööda lasta. Need läksid hingepalvet pidama. Svidrigailovi korraldusel tehti seda kaks korda päevas, täpselt. Svidrigailov läks oma teed. Raskolnikov seisatas, mõtles veidi ja astus preestri järel Sonja korterisse.
417
