kartma – pooma! Põgenema! Pole parata, rahval on meie õigusemõistmisest niisugune arusaamine. Mõnele ajab paljas ütlus «mõistetakse süüdi» hirmu peale. Kes on süüdi?! Eks näeme, mis ütlevad uued ülekuulamised. Oh, annaks jumal! Noh, vanglas nähtavasti tuli tal püha vanake meelde; ka piibel ilmus jällegi. Kas teate, Rodion Romanõtš, mis tähendab mõnele neist «kannatada»? Mitte et kellegi pärast, vaid lihtsalt niisama – «vaja kannatada»; tähendab, kannatus enda peale võtta, seda enam, kui võimu poolt. Minu ajal istus kord vanglas väga vaikne vang, öösiti luges ahjul lamades piiblit, noh, ja andus, teate, lõpuks täiesti lugemisele, ning nõnda, asja ees, teist taga, muretses endale telliskivi ja viskas sellega ülemat, ilma et see väiksematki ülekohut oleks teinud. Ja kuidas veel viskas: meelega arssina võrra viltu, et mingit kahju ei sünniks! Noh, mõistagi, missugune lõpp on oodata vangil, kes on jõuga ülemuse kallale tunginud, kes «võttis, tähendab, kannatuse enda peale». Nõnda arvan ka mina praegu, et Mikolka tahab «kannatust enda peale võtta» või midagi selletaolist. Seda tean ma kindlasti, isegi faktide põhjal. Ainult ta ise ei tea, et mina tean. Mis, kas te ei oleta, et niisuguse rahva hulgast ilmuvad fantastilised inimesed? Alatasa! Vanake on jällegi mõjuma hakanud, eriti tuli ta pärast silmust meelde. Pealegi räägib mulle kõik ise, tuleb ja räägib. Teie arvate, et kannatab välja? Oodake, hakkab tagasi ajama! Ootan iga tund, et tuleb oma tunnistusest loobuma. Ma olen seda Mikolkat armastama hakanud ja uurin teda põhjani. Ja mis te arvate! Hehehee! Mõnele küsimusele vastas väga ladusalt, nähtavasti on teine tarvilikud teated saanud, on teine osavasti ette valmistunud; noh, kuid teistes küsimustes on nagu puunott, ei tea tsipakestki, ei taipa, ning isegi ei aima, et ei taipa! Ei, isake, Rodion Romanõtš, siin pole Mikolka! Siin on fantastiline, sünge, moodne asi, meieaegne juhtum, kus inimese süda on sõgestunud; kus korratakse ütlust, et veri «värskendab»; kus kogu elu jutlustatakse mugavusest. Siin on raamatulikud unistused, siin on teoreetiliselt ärritatud süda; siin on näha julgust esimeseks sammuks, kuid omamoodi julgus – julges ja langes kui mäelt, kukkus kui kellatornist, ja kuritöölegi poleks nagu oma jalgadega läinud. Unustas ukse enda järel kinni panna, aga tappis, tappis kaks, tappis teooria järgi. Tappis, aga raha ei osanud võtta, ja mis võttis, viis kuhugi kivi alla. Sellest oli vähe,
432
