«Noh, aitab juba!» katkestas Svidrigailov lauljat Raskolnikovi sisseastumisel.
Tüdruk katkestas silmapilk laulu ja jäi aupaklikult oodates seisma. Isegi oma riimitud teenrilaulu laulis ta mingisuguse tõsise ja aupakliku varjundiga näos.
«Hei, Filipp, klaas!» hüüdis Svidrigailov.
«Ma ei joo veini,» ütles Raskolnikov.
«Nagu tahate, ega ma teie jaoks telli. Joo, Katja! Täna pole enam midagi vaja, mine!» Ta valas tüdrukule klaasitäie veini ja pani lauale kollase paberraha. Katja jõi klaasi korraga tühjaks, aga nõnda, nagu naised joovad veini, see tähendab, ühe hooga, kuid paarikümne lonksuga, võttis siis raha, suudles Svidrigailovi kätt, mida see väga tõsiselt laskis sündida, ja läks toast välja ning tema järel ronis ka poiss oma väntoreliga. Mõlemad olid tänavalt kaasa toodud. Svidrigailov polnud veel nädalatki Peterburis elanud, kuid tema ümber valitses juba mingisugune patriarhaalne kord. Trahteri teener Filipp oli juba ka «tuttav» ja roomas. Saali uks pandi kinni; Svidrigailov oli selles toas nagu kodus ja saatis siin võib-olla terved päevad mööda. Trahter oli räpane, närune ja isegi mitte keskpärane.
«Ma olin teel teie poole ja leidsingi teid,» alustas Raskolnikov. «Kuid miks ma nüüd äkki Heinaturult siia -i prospektile pöörasin? Ma ei pööra kunagi siiapoole ega astu siia sisse. Ma pööran ikka Heinaturult paremale poole. Ja tee teie juurde ei lähegi siit. Niipea kui pöörasin, olitegi teie! See on imelik!»
«Miks te otseteed ei ütle, et see on ime?»
«Sellepärast, et see on võib-olla ainult juhus.»
«Missugune joon kogu sel rahval!» naeris Svidrigailov. «Ei tunnista, kuigi oma südames usukski imet! Te isegi ütlete, et «võib-olla» ainult juhus. Ja missugused argpüksid siin oma arvamuste suhtes ollakse, seda ei oska te ette kujutadagi, Rodion Romanõtš! Ma ei räägi teist. Teil on oma arvamus ja see ei teinud teid araks. Sellega te võitsitegi minu uudishimu.»
«Mitte millegi muuga?»
«On ju sellestki küllalt.»
Svidrigailov oli nähtavasti erutatud meeleolus, kuid ainult põrmuke; veini oli ta joonud ainult pool klaasi.
«Mulle näib, et te tulite veel enne minu juurde, kui teada saite, et ma suudan omada seda, mida te nimetate oma arvamuseks,» tähendas Raskolnikov.
442
