«Noh, siis oli teine asi. Igaühel on omad sammud. Ime suhtes ütlen aga teile, et te olete need kaks, kolm päeva maha maganud. Ma ise määrasin ju teile selle trahteri ja selles pole mingit imet, et te otsejoones tulite; seletasin teile kogu teegi, viitasin kohale, kus ta asub, ja tunnile, mil mind siit võib leida. Mäletate?»
«Olen unustanud,» vastas Raskolnikov imestunult.
«Usun. Kaks korda rääkisin teile. Aadress jäi teile mehaaniliselt meelde, nõnda pöörasitegi mehaaniliselt siia, aga kindlasti aadressi järgi, ilma et ise oleksite teadnudki. Tol korral rääkides ei lootnudki ma, et te mind mõistaksite. Väga annate end välja, Rodion Romanõtš. Ja veel: mina olen kindel, et Peterburis on palju inimesi, kes kõndides iseenesega räägivad. See on poolhullude linn. Kui meil oleks teadus paremal järjel, siis võiksid arstid, juristid ja filosoofid Peterburi suhtes kõige väärtuslikumaid uurimusi teostada, igaüks oma erialal. Vaevalt küll kuskil mujal mõjub inimhingele niipalju süngeid ja imelikke tegureid kui Peterburis. Mis maksab juba ainuüksi ilmastiku mõju! Ometi on see kogu Venemaa valitsemise keskus; tema iseloom peab kõiges vastu helkima. Aga praegu pole asi selles, vaid selles, et ma olen teid juba mitu korda kõrvalt silmitsenud. Te tulete kodunt välja – hoiate pead veel püsti. Kahekümne sammu järel lasete ta juba longu ja panete käed seljale kokku. Te vaatate ja ometi ei näe te enda ees ega ka kõrval mitte midagi. Viimaks hakkate huuli liigutama ja iseendaga kõnelema, kusjuures mõnikord käe vabastate ja deklameerite, viimaks keset teed seisma jääte ja nõnda tükiks ajaks. See pole sugugi hea. Võimalik, et teid ehk keegi peale minu veel tähele paneb, aga see poleks ju enam kasulik. Mul on tõepoolest ükskõik ja mina teid terveks ei ravi, kuid te muidugi mõistate mind.»
«Kas te teate, et mind valvatakse?» küsis Raskolnikov talle uurivalt silma vaadates.
«Ei, ma ei tea midagi,» ütles Svidrigailov nagu imestudes.
«Noh, siis jätame minu rahule,» pomises Raskolnikov kulmu kortsutades.
«Hea küll, jätame teid rahule.»
«Öelge parem, kui te siin joomas käite ja kui minulegi kaks korda nimetasite, et ma siia tuleksin, mispärast te siis nüüd, kui ma tänavalt aknasse vaatasin, peitu puge-
443
