Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/444

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

site ja ära tahtsite minna? Ma panin seda väga hästi tähele.»

«He-hee! Aga mispärast teie, kui ma tol korral teie lävel seisin, suletud silmil oma sohval lamasite ja tegite, nagu magaksite, kuna te ju ometi sugugi ei maganud? Ma panin seda väga hästi tähele.»

«Minul võisid… põhjused olla… te teate seda isegi.»

«Ka minul võisid omad põhjused olla, kuigi teie neid ei tea.»

Raskolnikov laskis parema küünarnuki lauale, toetas parema käe sõrmedega altpoolt oma lõuga ja jäi ainiti Svidrigailovile otsa vahtima. Ta silmitses veidi aega tema nägu, mis juba varemini teda ikka oli üllatanud. See oli mingisugune imelik nägu, mis sarnanes maskiga: valge, punane, helepunaste huultega, valkja habemega ja alles kaunis paksude valkjate juustega. Silmad olid nagu liiga sinised, nende pilk aga nagu liiga raske ja liikumatu. Selles ilusas ja aastatega võrreldes haruldaselt noores näos oli midagi väga vastumeelset. Svidrigailovi rõivad olid toredad, suvised, kerged, eriti ajas ta pesuga toredust taga. Sõrmes oli ilmatu suur kalliskividega sõrmus.

«Kas tõesti pean ma ka teiega veel jändama hakkama,» ütles Raskolnikov äkki, asudes krampliku kärsitusega otsekoheselt asja juurde. «Võib-olla olete küll kõige hädaohtlikum inimene, kui te tahate kahju teha, aga ma ei taha enam veiderdada. Ma näitan teile kohe, et ma ennast sugugi nii kalliks ei pea, kui teie ehk arvate. Teadke siis, ma tulin teile otseteed ütlema, et kui teie oma endisest kavatsusest minu õe suhtes kinni peate ja kui teie seks otstarbeks midagi sellest mõtlete ära kasutada, mis viimasel ajal avalikuks on tulnud, siis tapan ma teid enne, kui te jõuate mind vangimajja paigutada. Minu sõna on kindel: te teate, et ma oskan teda pidada. Teiseks, kui te mõtlete minule midagi teatada – sest kogu see aeg näis mulle, nagu tahaksite teie midagi mulle öelda –, siis teatage ruttu, sest aeg on kallis ja võib-olla on varsti juba hilja.»

«Kuhu te siis nii ruttate?» küsis Svidrigailov teda uudishimulikult silmitsedes.

«Igaühel on omad sammud,» lausus Raskolnikov tumedalt ja kärsitult.

«Teie ise sundisite mind avameelsusele, aga keeldute juba esimesele küsimusele vastamast,» tähendas Svidri-


444