gailov naeratades. «Teile näib aina, et mul on mingisugused eesmärgid, ja seepärast vaatategi minu peale nii kahtlustavalt. Mis siis, teie seisukorras on see täiesti arusaadav. Ent kuidas ma ka teiega ei tahaks sõbruneda, ometi ei võta ma vaevaks teid vastupidist uskuma panna. Jumala pärast, asi ei tasu vaeva, ja ka rääkida teiega millestki iseäralikust pole ma kavatsenud.»
«Milleks teil mind siis tol korral tarvis oli? Teie lipitsesite ju siis minu ümber?»
«Te olite lihtsalt huvitav isik vaatamiseks. Te meeldisite mulle oma seisukorra fantastilisusega – nimelt sellega! Pealegi olete veel selle isiku vend, kellest ma olin huvitatud, ja lõpuks sellelt isikult kuulsin ma teist omal ajal väga palju ja sageli, millest ma järeldasin, et teil on tema peale suur mõju; on sellest veel vähe? He-he-hee! Siiski pean tunnistama, teie küsimus on mulle väga keeruline ja mul on raske sellele vastata. Noh, näiteks, teie tulite praegu minu juurde mitte ainult asja pärast, vaid mingisugust uudist taga ajama? Eks ole nõnda? Eks?» käis Svidrigailov kelmika naeratusega peale. «Noh, pärast seda kujutage enesele ette, et isegi juba rongi peal, siia sõites, arvestasin ma teiega, oletades, et ka teie mulle mingit uudist räägite, ja et ma võin teilt midagi teada saada! Nii rikkad oleme meie!»
«Mida nimelt teada saada?»
«Kuidas teile seda öelda? Nagu ma teaksin, mida? Näete, kogu see aeg istun selles trahterinärus, ja see on mulle naudinguks, see tähendab, mitte just et naudinguks, vaid niisama, kuskil peab ometi istuma. Noh, võtke see vaene Katja – nägite?… Noh, kui oleksin näiteks vähemalt suur söödikki, klubi maiasmokk, aga vaadake ometi, mis ma võin süüa! (Ta näitas sõrmega nurka, kus seisid laual, plekktaldrikul, hirmsa biifsteegi jäänused ühes kartulitega.) Ah jaa, kas olete lõunat söönud? Ma närisin juba küllalt, enam ei taha. Veini näiteks ei joo enam sugugi. Peale vahuveini mitte mingisugust, ja ka šampanjat terve õhtu jooksul üksainus klaas, ning ikka valutab pea. Praegu käskisin selleks tuua, et end pisut turgutada, sest ma asutan kuhugi minema, ja te näete mind ju erilises meeleolus. Sellepärast ma ennist teie eest end peitsin nagu koolipoiss, mõtlesin, et te segate mind, kuid nähtavasti (ta võttis kella taskust) võin ma tund aega teiega olla, praegu on pool viis. Usute või ei, aga kui ma ometi midagi oleksin, noh, kui oleksin
445
