tud narmad vedelesid põrandal, keset tuba, et iga esimene sisseastuja näeks! «Mis see minuga ometi on?» karjus ta jällegi nagu hullustuses.
Äkki tuli tal imelik mõte pähe: võib-olla on kõik ta rõivad verised, võib-olla on neil palju laike, ainult tema ei näe neid, ei pane tähele, sest ta tähelepanu on nõrgenenud, laiali valgunud… mõistus tumenenud… Äkki tuli tal meelde, et ka rahakoti küljes oli veri. «Aa! Tähendab, ka tasku peab verine olema, sest ma pistsin ju rahakoti tol korral märjalt taskusse!» Kohe pööras ta tasku pahupidi ja – nõnda see oligi: taskuvoodril on märgid, laigud! «Tähendab, veel pole aru täiesti kadunud, tähendab, on veel olemas kujutlus ja ka mälu, kui ma ise selle mõtte peale tulin ja seda aimasin!» mõtles ta võidukalt ja tõmbas sügavalt ja rõõmsalt terve rinnaga hinge tagasi; «lihtsalt nõrkus palaviku tõttu, hetkeline jampsimine,» ja ta kiskus vasemast püksitaskust kogu voodri välja. Sel silmapilgul valgustas päikesekiir tema vasemat saabast: sokil, mis saapast välja vahtis, paistsid nagu märgid. Ta kiskus saapa jalast: Tõepoolest, märgid! Terve sokinina on verega läbi imbunud, vististi astus ta ettevaatamatult sinna vereloiku… «Mis sellega nüüd teha? Kuhu panna see sokk, narmad, tasku?»
Ta kraapis kõik need asjad pihku ja seisis keset tuba. «Ahju? Kuid ahjust hakatakse kõige enne otsima. Ära põletada. Aga millega seda põletada? Pole tuletikkegi. Ei, parem on välja minna ja kõik kuhugi ära visata. Jah! Parem on ära visata,» kordas ta ja istus jällegi sohvale, «ning kohe, silmapilk, viivitamata!…» Ent selle asemel langes ta pea jällegi padjale; jällegi jäätas teda väljakannatamatu külmavärin; jällegi kiskus ta endale sineli peale. Ja kaua, mitu tundi veel virvendas tal hooti silmade ees: «Kohe, viivitamata, peaks kuhugi minema ja kõik välja viskama, et oleks silma alt ära, ruttu, ruttu!» Mitu korda katsus ta sohvalt üles tõusta, aga ikkagi ei suutnud. Lõplikult äratas ta kõva koputamine uksele:
«Tee ometi lahti! Elad või oled juba surnud? Ja ikka aina põõnab!» karjus Nastasja rusikaga uksele tagudes. «Päevad otsa põõnab teine nagu mõni koer! Koer ongi teine. Tee lahti! Kell on juba üheteistkümne peal!»
«Võib-olla pole teist koduski,» sõnas mehehääl.
«Aa! See on kojamehe hääl… Mis sellel vaja?»
Raskolnikov kargas üles ja istus sohvale. Süda peksles nõnda, et isegi valus hakkas.
88
