«Aga kes siis ukse haaki pani?» vastas Nastasja. «Näh, hakkab teine ust kinni panema! Ega sind ennast ometi keegi ära vii. Tee lahti, kurivaim, tõuse üles!»
«Mis neil vaja peaks olema? Milleks see kojamees? Kõik on teada. Kas vastu hakata või avada? Kadunud…»
Raskolnikov ajas enda üles, kummardus ettepoole ja võttis haagi ukse eest.
Kogu ta tuba oli nii suur, et ta võis haagi päästa asemelt tõusmata.
Nii see ongi: seal seisavad Nastasja ja kojamees.
Nastasja mõõtis teda kuidagi imelikult oma pilguga. Raskolnikov vahtis väljakutsuva ja meeleheitliku näoga kojamehele otsa. Too ulatas vaikides talle halli, kahekordselt kokkupandud paberi, mis oli pitseeritud pudelilakiga.
«Teateleht, kontorist,» lausus ta paberit andes.
«Missugusest kontorist?…»
«Kutsutakse, tähendab, politseisse, kontorisse. Mõistagi, mis kontorisse.»
«Politseisse?… Milleks?»
«Kust mina seda tean. Nõutakse, siis mine.» Ta vaatas tähelepanelikult Raskolnikovi, laskis pilgu toas ringi liikuda ja pöördus minema.
«Päris haigeks jäänud teine,» tähendas Nastasja teda üksisilmi vahtides. Ka kojamees pööras silmapilguks pea ümber. «Eilsest päevast saadik palavik,» lisas teenija juurde.
Raskolnikov ei vastanud ja hoidis paberit käes, ilma et oleks seda avanud.
«Ära parem tõusegi,» jätkas Nastasja härdaks saades, kui ta nägi, et Raskolnikov jalad sohvalt põrandale libistab. «Oled haige, siis ära mine: põlema ei lähe. Mis sul käes on?»
Raskolnikov heitis pilgu: paremas käes olid tal pükstelt lõigatud narmad, sokk ja väljakistud tasku tükid. Nõnda oli ta nendega maganudki. Pärast selle üle järele mõeldes tuli tal meelde, et ta palaviku ajal oli poolunes kõike seda kõvasti-kõvasti peos surunud ja uuesti magama uinunud.
«Missugused närud ta kokku on korjanud ja magab nendega nagu mõne varandusega…» Ja Nastasja pistis haiglaselt närvliku laginaga naerma. Raskolnikov peitis kohe kõik sineli alla ja vahtis ainiti teenijale otsa. Ehkki ta sel silmapilgul väga vähe suutis arukalt mõelda, ometi
89
