Lehekülg:Läti Hendriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat.djvu/172

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
49
Päätük XXI. 1217 aasta.


Kaupo surm.

§ 4. Aga Kaupo, kes ühe odaga mõlemist küljest läbi oli pistetut, mõtles usklikult Isanda kannatuse pääle1), ja kui tema Isanda ihu saakramenti oli wõtnud, on tema tõsise ristiusu tunnistusega hinge heitnud 22. Septembril, ja oli enne omad warandused kõik Liiwi maa kirikutele jaganud2). Ja tema pärast leinasiwad niihästi grahw Albert, kui ka Abt ja kõik, kes nendega oliwad. Ja tema keha põletati ära3) ja tema luud wiidi Liiwi maale ja maeti Kubeseele maha4).


Sakalased saawad uueste alla heidetut.

§ 5. Pärast lahingit aga läks wägi edasi kunni Paala jõe juure Lembitu külasse1) ja seisis sääl kolm päewa paigal, kust nemad Liiwlased ja Lätlased ümberringi maade sisse wälja saatsiwad, seda riisuma ja põletama. Ja nende juure tuli Lembitn wend Unepewe teistega, kes üle oliwad jäänud, ja palusiwad endist rahu uuendada. Ja Sakslased rääkisiwad nende wastu: „Et teie wastu wõetut püha ristmise saakramentisi olete põlganud, ja paganate ja Wenelaste kurja nõuudega Kristuse usku olete teotanud, sellepärast on teid Isand löönud. Nüüd aga pöörge truuiste Kristuse juure tagasi, ja meie tahame teid weelgi oma wennaliku armastuse osasaamisele wastu wõtta.“ Ja see


§ 4. 1) Ehk kül Alnpekke omas salmiku kroonikas seda lahingit tääb, siiski ütleb tema 517 j. e., et Kaupo juba piiskopi Bertholdi ajal Kokenhuusi juures ühes lahingis Littawite ja Wenelaste wastu olla langenud. Wist tema järele räägib Russow otse nõndasammuti seda lugu. Oli see lahing tema järel (1387) tõeste 1½ penikoormat Wiliandist eemal seiswa Wanamõisa küla juures, kelle ligi endine Ristikirik (Waata Kodumaalt V, 9.) seisnud, keda salmiku kroonikus wõlsilt Kokehuusiks nimetanud ja MCCXVII asemel MCXCVII kirjutanud?2) Kahe tema omakste surmast waata 14, 8. Muidu ei näita Kaupol midagi sugu enam järele jäänud olewat, ehk kül von Lievenide suguselts tema järeltulejad tahawad olla ja üks tema tütar Hedwig von Ungern-Sternbergide asuisale naiseks saanud.3) Surnute põletamine oli wana Eestlaste ja ka Liiwlaste kombe, mis ristiusu õpetus ära keelas. Niisugust surnute põletamist, kui Kaupoga sündis, olen mina mitmes kohas leidnud, kus liha ära põletatut ja kondid maha maetut. (Siehe Sitzungsberichte der gelehrten estn. Gesellschaft in Decbr. 1878). Et tema keha terwelt mitte kodumaile ei wõinud wiia, siis taheti wähämalt tema luud kodumaa pühitsetut kohta maha matta.4) Kremoni kirikusse? waata 10, 14, Alnpekke ütleb wõlsilt et Kaupo kodu oma haawadesse ära surnud.

§ 5. 1) 15, 7. Wist praeguse Põltsama ase. —